Igapäevane elu tiksutab aastaid märkamatult mööda ja nii ei saagi aru, et oleksin nagu vanemaks jäänud. Tunne on ju ikka kogu aeg samasugune ja peeglist vaatab enda nägu vastu, mitte kellegi teise oma. Ainult et kui mõni müügimees mu isikukoodi nähes kiidab, et tema pidas mind nooremaks kui ma välja näen, võtab korraks muigama ja mõtlema, kui vana ma siis paistan ja tundun. Kas müügimeestele tehakse mingi koolitus, et nad alati nooruslikku välimust kiitma peavad või satun ma lihtsalt selliste eriliste libekeelte otsa? Mulle meeldib vanemaks saada, ei hirmuta mind kortsud ega muud iluvead ja ei solvaks ka see kui keegi ütleks, et näen täpselt oma sünniaastale vastav välja.

Vanemaks saamisel on minu jaoks üks suurimaid muutusi olnud see, et ma ei taha enam ööseks kodust ära minna. Reisimisega on erijuhtumid, siis ei anna see võõrsil magamise mure eriti tunda, aga oma kodumaised peod ja külaskäigud olen üritanud sättida nii, et ikka hiljemalt hommikuks koju magama saab ja ärgates enam kusagile liikuma ei peaks hakkama. Nooremana ei olnud probleemi, kogu elu mahtus õlakotti ja hambahari oli igal pool kaasas — kunagi ei tea, kuhu elu parasjagu paiskab ja oma ajutisse elukohta magama jõudmine polnud prioriteet. Nüüd tahaks aga ikka oma voodit, oma madratsit, oma tempot ja et ei peaks hakkama hommikul kellegagi suhtlema, head nägu tegema, asju pakkima, kodu poole liikuma. Ühe öö elab üle, sest siis on kojuminek ikkagi käeulatuses, aga mitmeks ööks äraminek tundub küll juba tüütu katsumuse ja kohustusena ja mis on tüütu kohustus, see ei paku ju rõõmu. Enda perega pole nii hull, siis ei pea teesklema ja naerunägu ees hoidma kui tegelikult parasjagu suhelda ei viitsi, aga elukaaslase pere juurde minek on juba hoopis teine asi. Iga kord oodatakse meid sinna ikka mitmeks ööks ja pikemaks ajaks, aga meie nihverdame end enamikel kordadel ikka teisel päeval minema. Tüütu on selline vabanduste leiutamine ja pidev seletamine, et tahaks koju minna, aga samas on igati mõistetav, et meid minema ei taheta lasta ning seetõttu on sellised külaskäigud pea alati süütundega marineeritud. Mis seal kodus siis nii palju paremat on kui külas, kus midagi tegema ei pea ja poputatakse ette-taha? Aga, aga… lilled, heinamaa, päikesepaiste… Vot, ja siis balanseeri niimoodi, et hunt söönud ja lambad terved. Õnneks elu õpetab nihverdama ja head nägu tegema ja mõnikord end teiste nimel ületama.

Tundub, et suurem osa mu sõpru-tuttavaid elab sedasama faasi üle, koosviibimised muutuvad järjest lühemaks ning teise päeva aktsioone tuleb üha harvem ette. Ei ole enam palju sõpru jäänud, kes jaksaksid või viitsiksid üle kesköö baaris istuda või poole hommikuni tantsida. Peojutud on sujuvalt asendunud perejuttudega. Minu 15aastane mina vaataks minu praegust kodust ja turvalist elu puhta õudusega ja ütleks ilmselt midagi põlastavat. Millal me kõik suureks kasvasime?