VEEBIBEEBI PÄEVIK: 05.06 Esimene nädal läbi
Kui me lõpuks kõik kolmekesi koju jõudsime, siis küsis Janek:“Kas lapse sünd on ülim tunne naise elus?”
Vaikisin ja mõtlesin sellele…..vastuseks oli:“Arvan, et see on ajas kasvav väärtus”, selleks ajaks olin olnud emme vaid kolm päeva ja tunded üsna segased. Nüüdseks on möödas veidi rohkem ja olen jõudnud järeldusele, et mul oli õigus.
Esimest korda tõsisemalt jõudis kõik kohale siis, kui üle koduläve astusin. Seisin laps süles keset tuba, vaatasin ta armast näokest ja lihtsalt pillisin…..ja niiii hea oli! Viimast juhtub ikka ja jälle ning ma ei saa sinna miskit parata. Iga päeva ja tunniga muutub ta meile aina armsamaks ja kallimaks. Esimene armas naeratuski tehti issile juba haiglas!
Seni oleme kenasti hakkama saanud ja muudkui õpime üksteist tundma. Esimesed õues käigud ja Berryga kohtuminegi tehtud. Ja mulle tundub, et babyphone’i meil vaja polegi, sest üks neljajalgne täidab selle missiooni vabalt — nagu laps vankris häält teeb, nii hakkab koer abi hüüdvalt haukuma ja niuksuma.
Kahjuks on meid tabanud ka esimene mure. Nimelt tuli nädalavanuselt ära nabakönt, kuid vaatamata hoolsale puhastamisele läks naba halvaks. Poiss oli üks õhtu tujukas ja muudkui vingerdas ja eks ta tegi siis oma nabale haiget, seal see suur klamber ju küljes. Täitsa mure oli kohe. Uurisin siis tarku raamatuid ja jõudsin järeldusele, et asi pole õige, ning helistasin Fertilitasse, et teada saada, mis teha. Nüüd on poisu ilusa rohelise nabaga!
Enda kerge väsimustunne hakkab mööduma ja keha hakkab ka jälle endiseid vorme võtma, kui just välja arvata kõvasti suurenenud rinnapartii. Seni olen hakkama saanud isegi vaid öise unega. Ja täitsa uskumatu, kuidas ma võin iga kell öösel üles tõusta ja täpselt sama ruttu jälle uinuda ning hommikul end ikka hästi tunda. Seevastu issi teatas, et tema ööuni on küll häiritud.
