Obstruktiivse kopsuhaiguse põhiline riskigrupp on keskealised mehed ja linnaelanikud ning haiguse levimus suureneb koos eaga. Ka Eestis põevad haigust kümneid tuhanded inimesed, kuid arsti juurde haigust kontrollima jõuavad neist paraku vähesed.

Selle haiguse puhul on raskendatud sisse- ja väljahingamine ning haige kopsumaht väheneb järk-järgult. Haiget vaevab pidev köha, hingeldus, rögaeritus, hommikused peavalud ja päevane unisus. Tihti kaasneb haigusega ka kehakaalu langus ning isutus, harvemini valu rindkeres ja veriköha.

Kopsukoes kujuneb emfüseem – see on kopsusompude püsiv laienemine koos neid eraldavate vaheseinte hävimisega. Põletike puhul suureneb kopsusompude vaheseinu hävitavate ainete hulk kopsus. Suitsetamine vähendab nende ühendite hulka.

Haiguse arenedes tekib hingamisteede ahenemine, mis on pöördumatu.

Õhu liikumine hingamisteedes takistub, sest bronhide valendik on topistunud sitke limaga. Hingamisteede ahenedes muutub ka väljahingamine aina raskemaks ja kopsud tühjenevad õhust järjest aeglasemalt.

Eri tüüpi põdejad

KOKi põdejad võib jagada kaheks tüübiks vastavalt sellele, kas domineerivad emfüseemist või kroonilisest bronhiidist põhjustatud vaevused.

1. Emfüseemi tüüp ehk “roosa hingeldaja” – pikka aega kestnud hingeldus vähese köha ja limase röga eritusega. Diagnoositakse tavaliselt 60.–65. eluaastal.

Lihased võivad olla kõhetunud ja sissehingamisel on rakendatud abilihastena kõiki lihaseid, mis kinnituvad õlavöötmele, koljule või selgroole ning on võimelised roideid tõstma; väljahingamise abilihasteks on peamiselt kõhulihased. Istudes on kergem hingata ettepoole nõjatudes ning inimese koormustaluvus järjest kahaneb.

2. Kroonilise bronhiidi tüüp ehk “sinine hingeldaja” on tavaliselt noorem kui nn roosa hingeldaja, diagnoositakse 50.–55. eluaastal. Põhilised on bronhiidile iseloomulikud vaevused (köha, rögaeritus). Haiguse alguses toimuvad ägenemised peamiselt talvel, haiguse hilises staadiumis esineb pidev mädase röga eritus. Nahk muutub sinakaks.

Spirograafia on uuring, mille käigus hinnatakse väljahingatava õhu koguseid ja väljahingamise kiirust. Hingamispuudulikkuse raskus-

astet võimaldavad selgitada hapniku ja süsihappegaasi osarõhkude määramine vereanalüüsist, kus võib esineda ka puna- ja valgevereliblede hulga suurenemine.

Röga uurimisel leitud bakterid aitavad kroonilise bronhiidi ägenemisel neile mõjuvat antibiootikumi leida.

Rindkere röntgenogrammiga saab selgusele, kui kaugele on arenenud kopsuemfüseemile iseloomulikud muutused.

Kompuutertomograafilise uuringuga määratakse kindlaks bronhide laienemise ulatus ja emfüseemi tüüp.

Peapõhjuseks suitsetamine

80%-l haigetest on haiguse põhjuseks suitsetamine, kuid haigust võivad põhjustada ka ebasoodsad töötingimused. Näiteks töötamine jäähallis või kaevanduses, töötamine pidevas tuuletõmbes ning keevitamisel sisse hingatavad aurud.

Kuigi KOK on suurel määral pöördumatu ja süvenev haigus, on selle kulgu võimalik aeglustada, kuid selle eelduseks on haiguse varajane avastamine. KOKi saab diagnoosida nii perearst kui kopsuarst inimese küsitlemise, füüsilise läbivaatuse ja kopsufunktsiooni testide põhjal.