Noh, kui ikka väga hoolega vaadata, siis ainest ju leiab. Ja tuleb meeles pidada, et sellel lool (nagu formaat ette näeb) on ka teine osa, kus mängu tuleb raha. Järelikult peab ikka mingi jama kusagil tekkima. Kui just vägisi tekitatud ei saa!

Juba on kommentaatorid reipalt kuulutada jõudnud, et küll saate meeskond kõige eest hoolitseb. Olevat ju tülide tekitamine just võttegrupi töö. Kuid kas ikka on?
Jah, formaat nõuab oma. Ent kui tülialged on ikka tegelastes endis sees ja hõõgvel söed juba filmilindilegi jäänud (kuidas Sylvia poeg ütleski, et alguses on kõik roosa ja rahulik, või midagi sellist), siis järelikult on leegid peagi lahvatamas.

Sylvia ütles kodust minnes, et on valmis kõige halvemaks. Adelina soovis end proovile panna.

Sylvial tuleb vist pettuda, heas mõttes muidugi. Sest leidis ta ju eest viis alaealist, ent peaaegu täiesti iseseisvat last. Muidugi, väikeste külmetushaigused tuleb välja ravida ja suurematega koolitöid teha. Lastel on ka hea meel, kui täiskasvanu pidevalt kodus ootel ja olemas on. Kuid tuletagem meelde: Sylvia ei käi vahetusemana ju tööl, vaid ongi kodune. Seepärast ei suuda mu suu siinkohal kuidagi Adelinale etteheiteid teha. Üksikemal ei ole võimalik tööandajalt pidevalt vaba päeva paluda või jätkuvalt haiguslehel olla. Ja ega suure marketi müüjana pole päevadki lihtsad ja lühikesed. Selge siis, et Adelina vanem poeg ema hääletõstmise kaamera ees ja häbenedes välja toob.

Mis aga toimub samal ajal Sylvia peres? Suhtumine (ka Adelinasse) on olemas. Selgelt märgatav, kui kehakeelt videost vähegi jälgida. Muidugi, kõhud kõveras herneks naermist esineb ka. Kuid kõik ei ole ainult nii, nagu paistab.

Sylvia on lesk. Juba väga pikki aastaid. Kuuldavasti on lapsed isa surmast alates elanud oma nö suletud ukse tagust elu. Paberitel ollakse endiselt perekond, kuid nii suures ja ilusas kodumajas on kõik võimalused selleks, et peres ja perest jäägitult eralduda. End ja oma muresid sügavale peita. Pere on, kuid tunnet mitte. Õigused näikse olevat, kuid kohustusi mitte. Ja see jutt ei ole Sylviale süüdistuseks. Tundub, et elu on lihtsalt nii läinud. Sest mehe kaotanud naine on üksi majapidamist ülal pidanud, tööl käinud ja lapsi koolitanud. Kas meist suudaks keegi seda paremini? Vaevalt.

Suurte mehehakatiste suhtumisega tahaks küll midagi ette võtta. Neil oleks saate noorimatelt kõvasti õppida. Ja Adelinale tahaks flanellist pidžaama või vähemalt paksu hommikumantli selga sokutada. Sest nagu üks Sylvia poegadest (no tõesti, nad on alguses ikka liiga ühtemoodi) Adelinat kommenteerides tõdeb: "Olek on väljakutsuv. Tundub, et ta ei tea lastekasvatamisest midagi. Jagab ainult käske."

Nii et tsirkust veel saab. Aga seniks mõelgem veidi sügavamalt teemal "Üksikema elu".