Viis mehetüüpi, kellega pole pärast esimest kohtingut midagi peale hakata
Suur osa kohtinguid paneb pigem õlgu kehitama. Võiks ehk uuesti kokku saada, aga särtsu ei tekkinud ja jututeemad voolasid ka turvalisi ja kindlakskujunenud radu pidi nagu töö, hobid või reisid.
Mõned kohtingud on täielik ajaraisk ja pettumus. Kahjuks ei ole end nende viimast tüüpi kohtingute eest võimalik kuidagi kaitsta. Eks inimesega suheldes saab muidugi teatud eeltöö ära teha, aga mõned ongi virtuaalis kõvad jutupaunikud ja meistrid hea mulje jätmises. Kui peab võõra inimesega ühe laua taga istuma, lahtub ka enesekindlus või vastupidi, enesekindlust on kohe liigagi palju, et muutub lausa ülbuseks.
Minu kohtingupagasis on viis mehetüüpi, kellega ma teisel korral pole kindlasti nõus kokku saama. Kohe selgitan, kellega ja miks.
Esimene tüüp — suu peale kukkunud mehepojad. Kui mees läheb esimest korda naisega kokku saama, sest tegelikult otsib ta endale ju kaaslast, siis võiks ta end niipaljukestki kokku võtta, et suuta normaalselt vestlust juhtida, mitte ei lase naisel olla intervjueerija ja taandada ennast intervjueeritava rolli. Kohvikulaua taga tagasihoidlikkusest ja ebamugavustundest käsi murdev mees ei mahu ühegi naise kujutluspilti tema unistuste rüütlist.
Teine tüüp — mees, kes hindab kõike rahasse. Tema moto on, et igaüks on oma õnne sepp ja kui 30ndaks eluaastaks pole inimene majanduslikult kindlustatud, on ta hale luuser. Ta on läbi lugenud populaarsema valiku enesearengu- ja investeerimisalasest kirjandusest. Tema pea kubiseb raamatutarkusest ja sisutühjadest tsitaatidest, aga tal puudub empaatiavõime ja kaastunne teiste inimeste suhtes, sest tema maailm ongi mustvalge, kust puuduvad pooltoonid. Enne sõbrale teene osutamist küsib ta alati vastu, et mida tema sellest saab.
Kolmas tüüp — ambitsioonitu mees. On eelmise täielik vastand. Ambitsioonitu mees kehitab alati õlgu, kui küsida, mis on tema unistused või eesmärgid. Ta ei ole oma töökohaga rahul, aga vegeteerib, sest midagi paremat teha kas ei taha või ei oska. Lõppude-lõpuks tiksub tema kontole igas kuus normaalne palk, mille eest nädalalõppudel õlut osta, et vahutava õlleankru taga ülemust kiruda.
Neljas tüüp — mees, kes elab emaga. Ema peseb tema pesu, paneb hommikul valmis puhtad sokid ja võtab õhtuti poja aurava supiga kodus vastu.
Viies tüüp — totaalne veidrik. Öeldakse, et igaüks olevat omamoodi veider, mis on isegi tore, sest kui kaks omavahel sobivat veidrikku kokku saavad, tekibki paar. Veidriku all peangi silmas meest, kes on nii kahtlane, et isegi kohvikus tekib tahtmine tema juurest jalga lasta. Kui noormees kutsub mesimagusa häälega esimesel kohtingul enda poole, sest tal olevat vaja kulme kitkuda või sääri raseerida, siis mõjub see oodatule hoopis vastupidiselt — paar kohmetunud naerupahvakut ja aidaa!
