Viis vastust

 (1)

Ühest on-line armastuse loost.

*
On laupäeva õhtu.
Olen mõelnud Sinust vist kogu aeg :-)

Kui olin peaagu kaks tundi maganud, algas päev hommikukohviga isale, kes on varajane ega malda oodata, millal tööd end kuidagiviisi ise ära teeksid.

Sain selliseisuse segumeistri juures ja õppisin vihkama materjalide erikaale, mis suudavad tühise kantmeetri segu nii tonni-paari raskuseks teha. Tundus, et valame seda põrandat elavhõbedast.

Olen kogu elu totaalne siidikäsi olnud (kunstnike värk). Minu vanaema oli alati uhke mu tugevate jalgade :-) üle, mis pidavat muideks mulkidele omane olema ja ilmselt said ülajäsemed alaväärsuskompleksi. Ja kui nüüd need “väikesed valged käekesed” pidid labidaga killustikku, liiva ja tsementi ümber keerama tunde ja veel tunde ning seda magamata öö järel, siis hoidis mind näoli seguvanni pudenemast ainult üks asi: (kahjuks mitte see, kui kena keldripõrand peagi on) tarvitses mul vaid mõelda, kuidas hoiad mind puusadest ning surud enda vastu kui töö juba lendas käes. Hea, et isad ei oska märgata kohatult õnnelikku virvendust oma tütarde näol. Sa olid kõikjal: puhastes, laperdavates pesudes nööril, arututes tuulepuhangutes, mis silmi sundis sulgema aeg-ajalt, kassipoegades, kellele tuul nii kergesti “tuule alla” tegi... Olime Sinuga kassipojad, kelle jaoks mäng nii tõeline, nii kaasahaarav.

Ma hall, Sa must. Varitsesin sind suurest pujupuhmast silmade särades. Sa tegid ükskõiksel ilmel asja mööduda neist puhmaist. Hüppasin võidurõõmsalt ja kindlasti hävitava julgusega Sulle turja. Sa välkkiirelt pöördusid, visates end selili, nii et mu rünnak sumbus Su embusse. Kiired püüded puutuda teise suud, pehmed käpad näiliselt lõhkirebivate küünistega, tegelikult hellad puudutused, mis nii vajalikud kummalegi...

Nii peangi andestust paluma, et olid sunnitud ka kogu tänase päeva koos minuga veetma.

Nüüd on õhtu ja lugesin maile. Lootsin nii väga, et oled kirjutanud. Pelgasin, et liiga palju vääritimõistmist võis tekkida.
Aga oled andestav nagu ikka. Julgustav ja lubav.
Oli öö ja see võis johtuda kuust.
Mõtlen ainult, mida tähendab Su “...et me ei määriks teineteist veel ära...” siin. Tsipa nõutu. Lähen sauna, ehk voolav vesi seletab, kas miski, mida soovid, mida ootad, millest hoolid võiks määrida mind. Või vastupidi.
Aga mitte nii äkki. Nõus.
Võibolla kunagi Laurana, kes rohkem endassetõmbunud ja häbelikum. Kes mitte nii otsene, vaid savi Sulle, Sinu ootustele.

R.

*
On hilisõhtu.
Taas kuumav päev, taas mere ääres. Olen selle kahe päevaga kogu suve tagasi võitnud. Vist teist korda siin linnarannas sel suvel.
Püüdsime laineid, mida kaldale ajasid mööduvad tiiburlaevad. Katariina kai.
Vaata, mida ma näitan Sulle.
Kaks titat saavad liival kokku. Nende pered on lihtsalt kõrvuti lesima sattunud.
Kaks porgandpaljast poissi nagu Amorid.
Esimene juba käibki. Küll naljakalt jalgu kõrgele tõstes ja vapralt tasakaalu hoides. Oletan, poolteist. Teine alles käpukil, nii 0,7-aastane, aga see eest uhkes, värvikirevas, vanaaegset postiljonimütsi meenutavas nokatsis, mis talle peakülge kinni seotud. Saavad siis oma maailmaavastusretkel kokku. Käiv prantsatab üllatusest istuli, roomav võtab isteasendi sisse, et järgnevas suhtluses väärikam välja näha. Nihelevad teineteisele lähemale.

Esimene vehib alustuseks natuke aega rusikas käega, millest liiva välja soriseb.
Teine vehib vastu.
Väikese vaatluse järel sirutab esimene (suurem) oma näo teise poole, lähendades seda nokamütsi ääre alla kuni nende suud peaaegu puutuvad kokku. Ma ei tea, kas ta hingab teisele näkku või tunnetab teise naha pehmust oma põsega. Teine vaatab teda ja naeratab oma hambutut naeratust. Esimene kallutab taas oma keha tema poole, kuniks näod kokku puutuvad, mis on nagu kummaline embus või rituaal. Kuna see teine on alles nii väike, et tal pole palju vahendeid kommunikeerumiseks, vehib ta taas oma rusikas käega, umbes nii nagu oleks seal kõristi. Esimene põrnitseb natuke aega süvenenult seda üles-alla vehkivat kätt ja ulatab siis sellele sujuvalt ning sõbralikult oma JALA (mis istuvast asendist peaks ju teatavat pingutust nõudma). Selle, sõbraliku käe!pigistusega stseen lõpebki kuna asjaosalised haaratakse oma emmede kaenlasse jne.

Mõtlesin seda vaadates, kui täiskasvanud suudaksid oma kehalisi kontakte hallata sama vahtult. Teha teisele miskit hästi head ja võtta aega selle peegelduse nägemiseks teise näol või kehakeeles. Kui tunda miskit hästi head, siis kinkida partnerile selle selge väljendus. Olla nii andja kui saaja samaaegselt ja sama eelarvamusvabalt. :-)

Sinu kirjad, nii head... ei suuda haarata muidu, kui suutäis korraga. Seepärast prindingi. Loen taas ja taas, kord nii aimates, kord teistpidi. Läbisaavatest etappidest. Muutuste (muutuvast) ajast. Meenub eileõhtune ettevaatlikkus, hirm pikkuste laiuste paksuste, liigutuste ees, riietumisstiili ehk, hallinevate meelekohtade. Kui lubad, tulen tagasi sinna algusesse, kus arvasin, et kolm L-i on piisav, et lähedasteks sõpradeks saada/jääda. LAPSED – LOODUS – LAPITEKK

Sa ei arva? Et kui hävime või tüdineme sellest lõõsast, milles ehk hooti vaevleme praegu... pooljuhuslikult. Eneselegi ootamatult. Et ka siis midagi kandvat jääb?

Päikest
R.

*
See “angerja rännak Sargasso merre...” (nii ilus rütm) kõlab nagu meie suhted Sinuga. Muidugi eeldusel et ka too angerjas tunneb kõhklusi ning kahtlusi, vahel ebakindlust selle suhteski, kas ta üldse sinna Sargassosse jõuda tahab, et talle on tuttavad magus valu ja põrgulik rõõm...

Nii hea oli leida postkastist (koguni kaks) uut kirja, et ei taha Sindki sellest heast ilma jätta. Kuigi ööpäevad on tänapäeval kahetsusväärselt lühemaks tehtud kui vanasti. Või peaks selle eest, et inimestel aega oleks, hakkama maksu koguma?

Veelgi paremad on Sinu kirjades leiduvad kaunid väljendid. Neist ei saa vist iial söönuks. Justkui antaks Sinu silmade läbi maailma vaatajatele andeks nende võlad. Ja päästetaks mõnestki surmapatust nagu mõtteloidus, keskpärasus, ükskõiksus, tülpimus. Isiklikult mina pääsesin veel koorikloomana kestumisest pärast perekonnasuhetes hävimist. Sa nagu uuristanuks pehme, vikerkaarevärvilise käega auke mind juba ümbritseda jõudnud kapslisse, millest nüüd voolab sisse naeru, värve, lõhnu, helisid...

Tahaks jagada hellust kellelegi, Sa käepärast. Vahel ma ei teagi, kas see tunne Sinust kinni või ainult mu enda hootine, väljakannatamtu vajadus kiirata, ümbritseda, sulada. Siiski, Sinu kirjeldused peaaegu alati vallandavad selle. See kui nõidus, lumm... kui vajutaksid mulle teadmata nupule minu sees, mis käivitab tunnetevihu Sinu ja kõige ümbritseva suunas. Nii et anna andeks, kui ma jälle ei pea lubadust, et väldiks sarnaseid mõtteavaldusi kui alljärgnev...

Tahan hoida Su sõrmeotsi, et need libiseksid üle mu suu... Tahan tunda neist väljuvaid sooje nõelatorkeid, suruda oma pehmed huuled Sinu peopessa (tunda, et see erutab Sind), varjata oma näo Su pihkudesse. Tahan hajuda koost, eeterlikuks pilveks, end maona paljalt üle Sinu libistades, tunda naha kokkupuutumisest tulenevat elektrit. Rindadega tunnistada Su põlvi, reisi, puusi... rinnalihaseid, karedat lõuga...

Tahan jalutada Sinuga inimtühjas öises vanalinnas laias lumesajus, mille helbesülemid kopsatavad kuumavatele põskedele, muutudes silmpilkselt Obiks Kobi kõrbes ja siirdudes kraevahele...

Samas tunnen Bondi-filmilikku haaret oma kõri ümber aina koomale tõmbumas, kui reastad/talletad neid põgusaid fakte, mis meie vestlustest siin pudenenud :-)

Kujutlen päris elavalt teid P-ga kõõlumas nukuteatri müüri ääres ja arutamas kas too lähenev beib (memm? koduperenaine? boheemlane? ...) võiks olla R. Hoolimata minu soovimatusest Sind kohata, on selles kujutluses niipalju mängulisust, et võin Su vaeva kergendada ja hilisemat kukkumist pehmendada korrates juba varemöeldut, et mul on lühikesed tumedad juuksed, et ei meigi end tavaliselt kunagi, et mul pole ainsatki ehet ega kingadel kontsasid (miska 1.62 jääb), et mu hoolimatu riietumisstiil ja vaba olemine härib tihtigi moraalijüngrite silmi.
No ja viimasel ajal tuleb vist veel lisada miski eriline ilme :-) kuna eile loengust tulles takistasid mu teed kaks parmu, kes õlut tinistamas, küsides, mis põhjusel käin ma ringi niisuguse r a h u l d a t u d naeratusega näol...

Ma pole hea, pigem üsna vägivaldne, võtmas ja jätmas. Vaid õilistan end Sulle kirjutades, tulles ise urkast, kus öö läbi... Temakesega... Unustades maailma sel määral, et leian end teadmisele tulles hommikul kell kaheksa teisest linna otsast, lapsed kooli ja ise tööle hilinenud. Valetaksin, kui ütleksin, et see pole hea. Valetaksin, kui ütleksin,et häbenen hetkegi sellest ohjeldamatusest. Kui ka õrnust jääb vajaka. Ma pole hea, surnukuur meenutab mulle joonistamistunnid Tartu vanas anatoomikumis, kus kasutuskõlblikud laibad hulpisid basseinis, mille pruun formaliinilahus meenutas kangesti kodukandi rabasid. Kus oli spetsiaalne pootshaak nende kaldale õngitsemiseks ja ette pidi vaatama ainult sellega, et kehadele auke sisse ei konksitaks. Kus lõhnas nii iiveldamapanevalt, et ainult anatoomikumijuhataja – kõhetu teravmeelse papi, kelle silmad hämaruses nirgilikult hiilgasid – toodud punase veiniga kahasse joonistada suutsime.

Kena ma ka ei ole, nii et illusioone ära loo. Kui peatub mõni auto, et mind jalakäijana üle tee lasta ja autojuht naeratades viipab, vaatan kohkumusega alla, et ega mul pluusinööbid rinnalt lahti pole läinud vms, mis võinuks niisuguse seiga põhjustada...
R, ikka veel

*
Sinu kirjad, libisenud postkasti reedel
peaaegu korraga...
Elan nendega üle terve valguseaasta pikkuse nädalavahetuse.
Ilmselt edaspidi ka terveid valgussajandeid kestvad nädalad (Lähim spiraaludu asub Maast tühise 860 000 valgusaasta kaugusel)
Algab ju kool.
Olen mõelnud siin nendel öödel Sinutagi jippiit kurguni tarbides, et taas on mul võimalus... Kas nüüd või... või tuleks mul end Wismari haiglas arvele võtta.

See suvi on olnud nagu unes. Magusas, kondenspiima taolises unes küll, aga siiski vilksatanud mööda, olemata olemas. Patsid on jäänud tüdrukutele endile teha, nende rõõme ja muresid olen kuulanud vaid poole südamega. Kodust õhkub ümber vaadates kerget mahajäetust, temagi ootab tähelepanu. Sõpradest-sugulastest ja tööst rääkimata. On aeg. Ehk sama Sinulgi – on aeg pöörduda elamise (kohustuste?) juurde (tagasi?) Kuigi oled palju tugevam kui mina. Sina saaksid ilmselt hakkama, jagades end mitmete poolikute variantide vahel. Mina mitte.
On hetki, kus ma ei suuda istuda üksi öös Lasnamäe nõlval ja vaadata Schoolfesti lõputulestiku imelist värvidemängu sametisel augustitaeval, oodates tüdrukuid, soov lesida seal Sinu külje vastas on nii vastupandamatu. On hetki, kus kaotan pea kui näen piimahabemega noormeest ootamas mu vanemat plixi, et temaga välja minna, peites kollast roosi tsipa häbelikult selja taha. Tahaksin toetada pea Sinu õla najale siis, et võtaksid ümbert mu valutava südame ja kinnitaksid, et kõik on korras. Et võiksin usaldada Sind nagu ikka.
On hulgaliselt pilte, mida jään Sinule osutama, milles olen koos Sinuga ilmselt ka siis veel, kui unustuse hall kae on ammu katnud meie imeliste hetkede ühise vereringe.
On tsipa kahju, et me ei jõudnud seksini ega saanud teada, kas oleksime suutnud olla teineteisele sama head ka selles.
Aga need on vaid hetked.
Muul ajal olen õnnelikum oma kättevõidetud vabaduse, isehakkamasaamise, ühes tükis olemise juures. Rahulikum. Töökam. Perele pühendunum. Vajan seda hakkamasaamise tunnet. Ma ei või lubada endale olla nõrk ja naiselik, mis Sinu juures minuga alati juhtus.
Armas ...,
oled parim, mis mul on.
Hoolin Sinust väga ja soovin et Sa oleksid õnnelik ning rõõmus ka ilma meie kujuteldava suhteta.
See, et püüan lahkuda nüüd, on minust kinni. Tahtmata Sulle haiget teha, loodan et õnnestun.
R.

*
Nädalavahetusel, kui tundsin, et olen valmis...
kustutasin nii hoti kui Sinu numbri oma telefonist kui ka selle mailboxi siin – oma arust. Tundsin tegelikult suurt kergendust, tõusin toolilt, pöördusin ja ütlesin pidulikult: “tere kodu, taas”. Ütlesin tühjale toale ka “tere elu”, “tere lapsed”, “tere töö”.

See oli valus ja hea, ma sündisin uuesti. Vaatasin ja nägin asju, mida ma polnud teinud juba kuid. Kujundusi, millede eest oli makstud ja mida ma polnud alustanudki, debatte inimõiguste sätestamisest euroopa liidus, mida ma polnud lugenudki, laokil korteriühistu raamatupidamist, peitsimata toole, lõpetamata dušinurka... Olin olnud halb ema, armuke, kujundaja.

KAS SA SAAD SELLEST ARU
et ma olin ainult istunud kõik vabad hetked, mõeldes Sulle. Igatsedes Sind ja unistades Sinust. Kõike, mida tegin, olin teinud unes, elades nendele hetkedele, mil võisin siin koos Sinuga näha, tunda, olla. Ma polnud enam ammu mina ise. Olin lõpetamas tänaval. Petsin kõiki, tehes nägu nagu kuulaksin või kuuleksin neid.

Juba tol jalgrattamatkal, viskas Temake mu telgist välja ühel ööl, kui ma ei suutnud temaga ühte heita. Tegelikult elasin juba ammu Sulle, Sinu puudutused hinges olid reaalsemad ja õrnemad kui tegelik elu. See oli imeline öö, nägin loojangut kätt andmas koidule järvepinnal, saarmast jahti pidamas ja kummalisi, tänaseni nimetuid veelinde liikumatu minu ja vana paadisilla ümber mängimas.

SA EI OLE MITTE MILLESKI SÜÜDI
nautisin iga Su sõna, ka armastust. Nautisin Su käsi, Su huuli, võimalust olla Su embuses, seda kindlust ja kaitstust, mida Sinu juures alati tundsin... Tänagi veel lähen magama Sinule ümisedes ja tõusen Sinu kõrvalt, AGA SATTUSIN IGA PÄEVAGA ÜHA SUUREMASSE SEGADUSSE
ma ei näinud mingit väljapääsu.
Absurdne on ka see, et olen tegelikkuses klassikaline jippii memm, vähimagi soovita end muuta. Meil piisaks vaid kord kokku saada, et viisakalt tuttavateks jääda. Aga niipalju mul julgust ei jätku. Olen arg ja see on minu süü. Loodan jääda Su mälestusse, milliseks mu kujutlesid.

See kiri praegu... hoolimata kõigist kustutamistest, viskas mu arvuti täna ette teate, et mul on kusagil mailbox, milles 12 uut kirja. See tundus täiesti võimatuna, aga nii see oli. Ei olnud eesmärk veelgi pikendada enda ega Sinu kannatusi. Soovisin, et oleksid vihane, et süüdistaksid, et alandaksid, siis poleksin vastanud, aga Sina...
SA OLED HEA
oled suuremeelne, oled armastav, oled valus. Taas olen Sinuga, taas käed süles, taas akontaktne... taas Sinus, taas taevas.
Seekord ma juba ei eksi ja juurin selle proge.
Palun aita mind seegi kord nagu alati oled aidanud ja kustuta ka oma hot-aadress, me saame aja kuludes mõlemad vabaks ja parim tulem, ehk annab olnu meie vastutulevatele suhetele sügavamaid värve.

R.