Tervisehäirete suurenenud riskile viitab taljeümbermõõt, mis on naistel suurem kui 88 ja meestel suurem kui 102 cm. Õige mõõtmise koht jääb alumise ribikondi ja puusaluu vahele.

Miks on kõhuõõnesisene rasvumine ohtlik?

Kõhuõõnesisene rasvumine näitab ohtliku rasva peidetud vormi olemasolu kõhuõõneelundite ümber. Kuigi rasvkude on vajalik energia säilitamiseks ka ainevahetuseks, toodetakse seal ka aktiivseid aineid. Kõhuõõnesisene rasvumine põhjustab nende liigset tootmist ja see võib viia ainevahetuslike või südame-veresoonkonna häireteni.
Kõhuõõnesisene rasvumine võib olla seotud mitme raske tervisehäirega, näiteks kõrgvererõhktõve, diabeedi, vere lipiididesisalduse muutuste, südamelihase infarkti ja insuldiga.

Kas on oluline, kuhu kehapiirkonda rasv on ladestunud?

Rasval ja rasval on tõesti vaje. Nimelt sõltub risk sellest, kui seda on kõige rohkem rasva kogunenud.
Kõige ohtliku on nn õunatüüp, kus rasv on ladestunud ümber keha keskosa ja mida esineb sagedamini meestel. Pärast menopausi aga ka naistel.
Pirnitüüpi rasvumisest räägime juhul, kui rasv on ladestunud ümber puusade ja reite. seda tüüpi rasvumist esineb valdavalt naistel enne menopausi ja see ei ole nii ohtlik tervisele kui õunatüüp.
Pärast menopausi ladestuvad rasvad ümber ja paljudest pirnitüüpi naistest saab õunatüüp. Tulemuseks on südamehaiguste ja diabeeti haigestumise sagenemine.

Mis siis ikkagi on rasvumine?

Rasvumine on üleliigne rasva kogunemine organismis sellises koguses, mis võib ohustada tervist ning tekib, kui energia tarbimine ületab kulutamist, s.t. sööme rohkem kui vaja.

Kas kehamassiindeks ja vööümbermõõt on üks ja seesama?

Kahjuks mitte. Kehamassiindeks (KMI) arvestab pikkust ja kaalu, sinna sisse arvestatakse ka teiste kudeda massi, näiteks lihasmass. Samas jätab KMI arvestamata rasvkoeladestumise piirkonna.

Näiteks naine, kelle pikkus on on 160 cm ja kaal 70 kg. Rasv on ladestunud pirnitüübi alusel reitele ja tuharatele. KMI on 27 kg/m2. Klassifikatsiooni arvestades on ka tema ülekaaluline, kuid tegelikult on rasv ladestunud "headesse" piirkondadesse ning haigestumise risk puudub või on väike.

Muidugi pole välistatud riski esinemine ka normi piires KMI korral.

Näiteks spordiga mitte tegelev mees, kes kaalub 90 kg ja pikkus on 190 cm. Tema KMI on 25 kg/m2, kuid vööümbermõõt on 100 cm. Sellel inimesel on suurem risk haigestuda südamehaigustesse ja 2. tüüpi diabeeti.

Teiseks riski määramise meetodiks ongi vööümbermõõdu (VÜ) mõõtmine. VÜ aitab leida inimesed, kellel on suurem haigestumise risk.

Lisaks on VÜ oluline kaalu langetamise, sest see väheneb naistel 2,1 cm ja meestel 2,3 cm kui KMI langusel 1 kg/m2.

Kaalu jälgides võib KMI jääda samaks, kuid vööümbermõõt juba väheneb. Järelikult on valitud deiiet ja füüsiline koormus õiged ning neid tuleks jätkata.

Nii nagu KMI-l on head ja vead, on ka VÜ-l omad küljed. Tõestuseks toon näiteks rahvusvahelise uuringu, kus osales üle 11 000 Austraalia täiskasvanud, mis näitas, et VÜ-l on suurems seos diabeedi tekkega kui KMI-l. Lisaks leiti samas seos vere ülemäärase kolesteroolisisalduse ja kõrgvererõhktõve vahel.

Kui teie üks või mõlemad väärtused on üle nulli, siis tuleks pöörduda perearsti või spetsialisti poole täiendavate uuringute tegemiseks ja riskide hindamiseks. Lisaks tuleks kriitiliselt üle vaadata oma toidusedel, süüa tervislikumalt ning liikuda rohkem.

Küsimustele vastas Lääne-Tallinna Keskhaigla endokrinoloog Verner Fogel