Nüüd sööme võililli!

Paiselehe kullerdus on möödas ja esimesed kevadvihmad meelitanud rohu kasvama. Kõrvuti silma rõõmustavate siniliiliate, lumi- ja märtsikellukestega on tärganud ka naadid, nõgesed, võililled ja paljud teised, enamuse inimeste silmis, umbrohud. Kuid kas tegemist on vaid tüütute muru- ja peenralisanditega?

VÕILILL on kevadeti üks kättesaadavamaid salatitaimi. Ta sisaldab rikkalikult mineraalaineid: rauda, kaltsiumi, fosforit, eriti suures koguses mangaani. Valku sisaldub tema lehtedes tunduvalt rohkem kui teistel taimedel 2,4%, sahhariide 7-8 %, 100 g lehtedes on 30-70mg C-vitamiini. Peale selle veel polüsahhariid inuliini, mida on juurtes kuni 40%, erinevaid eeterlikke õlisid, parkaineid, vaike, kautšukit, antibiootilisi aineid ja vitamiine: eelkõige B-grupi vitamiine — B2, ja PP, lisaks hulgaliselt A ja C.

Energeetiline väärtus on 100 g/38 kilokalorit ehk160 kilodžauli. Kogu taimes leiduvas valges piimmahlas on märkimisväärselt kõrge mõruaine taraksatsiini sisaldus. See ongi see, mis annabki lehtedele vürtsikalt mõrkja, isegi kergelt mõruda maitse. Piimmahlas leidub hulgaliselt teisigi glükosiide, limaaineid, koliini (meile vajalik sapitalitluseks).

Kasutada saame kogu võilille taime, olenevalt aastaajast kas siis juuri või lehti ning õitsemise ajal varsi ja õisi. Tarvitamise puhul soovitan siiski kasutada lille noori õievarsi, sest vanemate taimede omad on puitunud ja väiksema väärtusega. Noored võilillelehed sobivad aga salatiks, mis on eriti tõhusaks abiliseks kroonilise maksapõletiku puhul.

Korjamisel ei tohi unustada, et:

droogi materjaliks sobivad vaid puhtas keskkonnas kasvanud taimed.

kõige paremini mõjuvad inimese elukohale vahetus läheduses (mõne kilomeetri raadiusest) kogutud taimedest valmistatud droogid.

taime kogumise ajal soovitavad taimetargad asetuda nii, et taim jääks teie ja päikese vahele.

Köögiviljana tarvitatakse võilille lehti eelkõige salatite valmistamiseks, seda kas siis pleegitatult või pleegitamata kujul. Kui salatiks korjata noori, veel täiesti lahti keerdumata lehti, on nad mahedama maitsega, sest neisse pole veel jõudnud koguneda taraksatsiini (mis mõruda maitse annabki). Mõrudat maitset saab salatilehtedeks kasutataval võilillel vähendada, kui neid eelnevalt külmas soolases vees umbes pool tundi leotada.

Võilille sobib kasutada nii omaette salatiks äädika-õli marinaadi või mõne pikantse salatikastmega ülevalatult kui ka teiste köögiviljadega segades. Omaette võilillesalat tuleb üsna mõrkjas ja seetõttu ei maitse igaühele. Võilille lehti võib kasutada ka võileivakattena, vanemaid lehti sobib lisada, sarnaselt spinatile, suppidesse ja ühepajatoitudesse. Õienuppe võib vürtsi-äädikasse panna ja kasutada kappari aseainena. Õitsemise ajal kogutud võilillest saab ka head teed ja tervisveini.

Võilille kuur

Iga päev tuleks keskmiselt 5-7 võilillevart vähemalt 10 päeva järjest, suus aeglaselt peeneks närida ja alla neelata. Selline võilillekuur aitab talvest väntsutatud organismi kiiresti uue elujõuga täita ja tervist säilitada. Alguses tunduvad lille varred küll kibedad, kuid see on harjumuse asi.

Ise olen aastaid võilille tarvitanud ja teen seda igal kevadel ikka ja uuesti. Mõru pill alla neelatud ning pärast seda tunnen end erksa- ja elujõulisemana.

Lehtede ja juurte kuivatamine

Võilille maapealset osa, peamiselt lehti, kogutakse säilitamiseks taime õitsemise aja algul, s.t. valdavalt maikuu keskpaiku. Lehed asetatakse kuivatamiseks õhukese kihina paberile või riidele. Parimaks kuivatuskohaks on hea tuuletõmbusega, kuid päikese eest varjatud ruum — pööning, katusealune. Droogi hoiutakse suletud puit- või klaasnõus ja ta säilitab oma head omadused 1-2 aasta jooksul.

Juuri korjatakse alates augustist , st sügisel, kui taim on sinna jõudnud talletada oma varud. Seda sobib teha peenramaa kaevamise ajal, kus nagunii umbrohujuured välja sorditakse. Kasu oleks kahepoolne: kultuurtaimedele jääb avaram kasvuruum ja ise saame väärtuslikku droogi. Juured eraldatakse maapealsetest osadest, k.a. juurekaelast ja narmasjuurtest ning pestakse hoolega jooksva vee all puhtaks. Et droog kvaliteetsem saaks, siis juured tükeldatakse. Esialgu närvutatakse neid mõne päeva jooksul õhu käes (juured ei kartvat päikest). Kui piimmahla eritumine lõpeb, kuivatatakse neid kas praeahjus vm. 60-700 C. Võilille juuri säilitatakse samuti suletud nõudes ning nende omadused püsivad kuni 5 aastat.

Paljuräägitud VÕILILLEKOHV

Valmistamiseks kasutatakse võilille kuivatatud, pruunistatud (röstitud) ja peenestatud juuri. Kuumutamisel muutub juurtes sisalduv polüsahhariid inuliin suhkrute hulgas kõige magusamaks suhkruks — fruktoosiks ehk puuviljasuhkruks, seega sobib ta ka suhkruhaigetele. Röstimisel annab karamelliseerunud fruktoos joogile ilusa värvi ja meeldiva maitse. Kuumtöötlemisel laguneb ka taraksatsiin, mistõttu kaob korralikul röstimisel ka mõrkjas maitse. Võilillekohv muudab veresooned elastsemaks ja vere voolavamaks (vedelamaks), millega vähendab infarkti ja insuldi ohtu.