Tuhkatriinust printsessiks

Just nii palju kaotas tema firma Martha Stewart Living Omnimedia kohe pärast New Yorgi kohtu vandekohtunike poolt välja kuulutatud otsust. Lisaks tuli Marthal firma juhi kohast loobuda. CBS võttis eetrist tema iganädalase programmi koduperenaistele. Lühidalt — kukkus kokku kõik, mida poola immigrantide perest pärit Tuhkatriinu neljakümne aasta jooksul raske tööga saavutanud oli.

1941.aasta augustis sündinud Martha isa töötas laevatehases, hiljem aga avas bakaalkaupade poe. Kogu sissetulek kulus kuue järeltulija toitmisele, kellest Martha oli vanim. Tütarlapsel tuli tegeleda koduse majapidamisega — päevad läbi ta koristas, pesi nõusid ning pühkis nooremate õdede-vendade märgi ninasid. Sealjuures õnnestus tal koolis suurepäraselt edasi jõuda. Lõpuklassis kutsuti sihvakas blondiin modelliagentuuri, kuid lühiajaline „riidepuu”-karjäär teda eriti ei meelitanud. Martha astus kolledžisse ning omandas kunstiteadlase kutse. Ühtlasi aga vallutas nimeka rahamehe poja Andrew Stewarti südame. Peale kuningliku perekonnanime sai tütarlaps äialt võimaluse võtta börsil mängimise tunde. Varsti segunes ta kartmatult New Yorgi börsimaaklerite summaga, kus töötas mõned aastad edukalt, mitte milleski alla andmata oma meeskolleegidele.

See andis talle algkapitali, kuid karjääri teha otsustas Martha hoopis teises vallas. Ta nägi, kui üksikud on inimesed suures linnas ning kuidas neil puudub elementaarne kodusoojus. Nooruses töösse mattunud naised lihtsalt ei osanud seda enam luua, mistõttu kannatas ka nende isiklik elu.

Kõigepealt organiseeris Martha firma, mis valmistas kodust toitu äriõhtute jaoks, kus külalised harjusid nautima Martha küpsetatud mustikakooke, võileibu ning praetud kanu. Varsti taipas aga nutikas naine, et nõuandeid anda on hulga lihtsam ja ka tulusam kui ise pliidi ees seista. 1982.aastal ilmus tal raamat „Kuidas võtta külalisi koduselt vastu”. Raamatul oli vapustav edu ning sellest sai võiduka karjääri algus. Marthale pakuti ajalehtede juures kulinaaria-alaseid veerge. Aasta pärast pakkus CBS talle autorisaadet — „Martha Stewarti eluviis”. Naeratavast ja endiselt kaunist blondiinist sai 20 aasta jooksul Ameerika koduperenaiste iidol.

Kulinaariast jäi aga Marthale väheks. Ta õpetas lauakatmist ning kodu kaunistamist, rääkis, kuidas tuleks riietuda, meelt lahutada ning isegi sellest, kuidas õnnestunult mehele minna. Elanikkonna meespoolele andis missis Stewart nõu, kuidas õigesti lipsu sõlmida ning habemeajamiskreemi valida. Kuid meestele ei meeldinud millegipärast „koduperenaiste kuninganna”, kelle arvamust nende naised rohkem kuulasid kui nende endi oma. Hulk abielusid purunes selle tõttu, et külalistetoas seni rahus rippunud kardinad koristati sealt sõnadega: Kallis, Martha Stewart ütleb, et need ei sobi meie tapeedi värviga kokku. Purunes ka Martha enda abielu Andrewga, kelle äri ei läinud nii edukalt ning kes jäi naise varju. Lõpuks andis mees lahutuse sisse ning saavutas kohtu kaudu otsuse, et naisel keelati igasugused katsed temaga suhelda. Jätnud Marthale tütre, nimetas Andrew teda avalikult „südametuks kiskjaks”.

Kuid see vaid suurendas naise populaarsust ameeriklannade seas, kes leidsid, et Martha mees oli samasugune printsiipideta egoist kui kõik teised mehed. Kuulsuselaine tipus asutas teletäht 1986.aastal firma Martha Stewart Living Omnimedia, millesse koondas talle kuuluvad ajakirjad, raadio- ja teleprogrammid ning äriettevõtted. Nõud, pesu ja salvrätid tema logotüüpidega täitsid suurte kaubanduskeskuste riiuleid. Martha kirjutas veel 33 raamatut ning tuhandeid artikleid, milles nõuanded kodumajanduses lähenesid juba filosoofiale. Loomulikult ei kutsunud ta naisi üles jätma oma tööd ning sukelduma üleni olmesse, sest kodune majapidamine — see on vaid hobi. Ometi peaks sellega tegelema nii, et poleks piinavalt valus ei liigsete jõupingutuste ega ka sihitult kulutatud raha pärast.

Ahnus hukutas

Martha armastas raha ja oskas seda ka lugeda. Uus aastatuhat lülitas ta oma 650-miljonilise varandusega automaatselt 200 rikkaima ameeriklase nimekirja. Martha uuendas oma maja Connecticutis, ostis endale Manhattanil uhke elamise ning villa Floridasse. Oma impeeriumi juhina kauples ta aktiivselt laiatarbekaupadega, raamatutega ning õigusega edastada oma programme Kanadas, Jaapanis, Brasiilias; ta valmistus ekspansiooniks Hiinasse ja Venemaale ning kavatses vallutada vanakese Euroopa turud.

Kogu see heaolu impeerium kukkus kokku missis Stewarti liigse kokkuhoidlikkuse tõttu. Tema endine mees heitis talle pärast lahutust ette ihnsust, ja kuidas võikski see teisiti olla, kui oled üles kasvanud peres, kus loeti igat dollarit? Et suurendada oma vara, tuletas ta meelde börsil mängimise oskusi ning asus omandama perspektiivikate firmade aktsiaid. Üks sellistest oli firma ImClone, kes teatas vähivastase imerohu väljatöötamisest. Firma aktsiad kasvasid peaaegu 10 aastat edukalt ning Martha ostis neid neli tuhat, samas sõbrunedes ettevõtte presidendi Sam Waksaliga. Juba hõõrus naine dividendidele mõeldes rahulolevalt käsi, kui juhtus midagi ettenägematut. FDA — arstimitega tegelev valitsuse komisjon — keeldus imerohtu tootmisse laskmast, sest kasu polnud garanteeritud, kahju oli aga võimalik.

Otsus kuulutati välja 27.detsembril 2001 ning järgmisel päeval langesid ImClone´i aktsiad viis korda. Kuid Martha Stewardil õnnestus neist õigel ajal lahti saada, mis aga otsekohe köitis vastavate ametnike tähelepanu. Miljonäriproua õigustas end üpris väheveenvalt ja kohmakalt. Tema valesid ei jäädudki uskuma. Pealegi selgus, et koos Marthaga vabanesid aktsiatest kummalisel kombel ka kõik mister Waksali sugulased. Võimudele sai selgeks — mees jagas nendega võõraste eest varjatud informatsiooni FDA tulevasest otsusest. Ärimees arreteeriti ning anti kohtu alla, kus ta tunnistas puhtsüdamlikult üles, et oli soovitanud omastele ja veel mõnele isikule, kaasa arvatud Martha Stewart, aktsiad kiiresti maha müüa. Käisid jutud, et selline teenus oli seotud vägagi lähedaste suhetega Martha ja Waksali vahel. Kuid üksikasjad ei imbunudki pressi  — „koduperenaiste kuninganna” varjas oskuslikult oma isiklikku elu.

Marthat ei vedanud alt mitte salajase info kasutamine omakasupüüdlikel eesmärkidel, sest ta ei olnud ju ImClone´i töötaja. Miljonäriproua ei tunnistanud viimase hetkeni oma süüd ning maksis oma valetunnistuste eest. 2004.aasta märtsis mõistis kohus ta süüdi neljas punktis ning neist igaüks ähvardas viieaastase vabadusekaotusega. Parimate advokaatide ponnistused alandasid tähtaega viie kuuni, kuid karistusele lisati trahv 30 tuhat dollarit. Kokkuhoidlik Martha ei jäänud sellega ilmselt eriti rahule.

Tahan vangi!

Kuni ajakirjandus hoolega kommenteeris protsessi kulgu, lagunes missis Stewarti impeerium kiiresti. Tema ajakirjad kaotasid tellijaid ning reklaamijaid. Pettunud ameeriklased tagastasid seni nii populaarsete logodega taldrikuid ja salvrätte koos kaaskirjadega, milles nimetati kohtualust silmakirjateenriks ja vargaks. See sundis CBS-i eemaldama eetrist tema programmi. Firma Living Omnimedia aktsiad langesid, kuigi Martha loobus juba enne kohtuotsust kõikidest oma ametikohtadest.

See eluhetk näis talle niivõrd rõõmutu, et hiljutine teletäht pöördus kohtu poole palvega teda kiiremini trellide taha saata, et ta saaks „endalt raputada süükoorma ühiskonna ees”. Arvestus osutus õigeks: naise kahetsusest liigutatud inimestes asendus raev kaastundega ning firma aktsiad hakkasid esimest korda taas tõusma. Tõsi küll, kerkis üles uus probleem — üks vangimaja teise järel keeldus ebaharilikku vahialust vastu võtmast. Argument oli lihtne — kongid on täis, nendel tuleks aga kõigele lisaks hakata tõrjuma vangla juurest ajakirjanike horde. Lõpuks leiti talle varjupaik ühes naiste paranduslike tööde asutuses Lääne-Virginia osariigis.

Marthal vedas — seda vanglat peetakse elitaarseks. Vangla laiub maalilistel rohelistel nõlvadel ning on piiratud mitte traataia, vaid taraga ning meenutab rohkem turistide peatuspaika. Vahialused võivad siin omandada uue elukutse, sportida, maalida… Tõsi küll, nad on kohustatud ka sõduririideid õmblema, kuid saavad selle eest korralikult tasutud.

7. oktoobri hommikul ilmus „koduperenaiste kuninganna” sõnakuulelikult vangla väravate taha, kuhu oli kogunenud juba hea hulk ajakirjanikke. Nagu kõikidelt teistelt, võeti ka temalt isiklikud asjad ning anti vastu khakivärvi särk ja püksid. Martha paigutati avarasse kongi koos kolme naisega.

Vastupidiselt ajakirjanike ootustele möödus naise vangistus ilma skandaalideta. Ta oli tasakaalukas, ei tülitsenud kongikaaslastega, andis meelsasti autogramme ning vastas saatusekaaslaste küsimustele kodu teemadel. Esimest korda pärast paljusid aastaid tuli tal praktikas kasutada oma õmblemise, koristamise ja nõudepesemise kogemusi.

17. märtsil 2005 väljus Martha vangla väravast. Isiklik lennuk viis ta tema Bedfordi mõisa, kus tal tuleb veeta veel viis kuud koduarestis, tegeledes 48 tundi nädalas ühiskondliku tööga — selline oli kohtu otsus.

Kuid Martha ei kavatse alla anda — telekompanii NBC, CBS-i konkurent, pakkus talle juba oma programmi. Lisaks kavatseb ta kirjutada uue raamatu sellest, kuidas vältida türmi sattumist. Ja loomulikult tänu autori suurele populaarsusele tuleb sellest bestseller. Loomulikult on olemas ka suur tõenäosus, et inimestel tekib küsimus: „Kui ta ei päästnud ennast vanglamüüride eest, kuidas suudaks ta päästa meid?” Ja küllap ka Martha nõuannetesse, kuidas süüa teha ja kardinaid valida suhtutakse nüüd juba palju norivamalt. Lisaks ei jäta vanus missis Stewardile just eriti palju aega oma kaotatud usalduse taastamiseks. Publik, eriti ameerika publik, ei armasta kaotajaid, ning seda enam neid, kes alles hiljaaegu hooplesid oma loendamatu varanduse ja professionaalse eduga.