“Laste käed ümber kaela on muidugi kõige kallim kink sel ja igal päeval, kuid sel aastal oskan seda eriliselt ise hinnata. Luksus on see, et saan üldse olla oma perega koos, ühise laua taga pannkooke süüa ja olla oma kodus. Mõtlen sageli neile emadele, kes peavad emadepäeva sel aastal tähistama tundmatus riigis, võõras kodus, laevakajutis või pommivarjendis. Või neile, kellele sel aastal seda keegi enam soovida ei saagi…Sõda on laastanud ju kõik ja kõiki!

See kõik paneb hindama väikesi ja isegi nähtamatud asju, mis aasta tagasi tundusid nii loomulikud ning sel aastal ma ei soovi midagi muud, kui kallistusi oma perelt ja nendega aega veeta.“ — Elika, 37