"Tundsin juba mõnda aega, et meie suhe ei ole enam endine. Olime kaugeks jäänud, vaevu vahetasime õhtusöögilauas omavahel sõnu. Elasime koos, aga pigem nagu toakaaslased. Teistele paaridele muret kurtes, kes on samuti abielus, öeldi mulle, et see on tavaline mõõn. Ja läheb üle, aga on vaja vaeva näha. Mõtlesin ise esimese sammu teha – korraldasin rohkem väljasõite, kohtinguõhtuid, armsaid üllatusi, aga vastu ei midagi. Kui üldse miskit, siis aina kaugemaks see jäi.

Ja ühel hetkel mul turgatas. Tal on raudselt keegi teine. Ma ei tahtnud olla SEE mees, aga ühel kolmapäevasel pärastlõunal, kui ma teadsin, et mu abikaasa peaks väidetavalt olema koosolekul, tundsin ma kohutavat sisemist vajadust oma äpist vaadata, kus ta on. See koht ei olnud tema töökoht. Oli hoopis park, mis asub meie elukohale päris lähedal.

Tundsin, et ma pean sinna minema. Sinna jõudes... Mu süda murdus. Pingil istus mu naine. Teise mehega. Ja nad suudlesid ennastunustavalt. Jälgisin seda vaatepilti sekundi, rohkem ei suutnud. Tulin koju tagasi. Sellest ajast saati ei möödu päevagi, kus ma ei nutaks. Ta jäi mulle nii haledalt vahele. Ma ei taha teda kaotada, aga see tunne, kui sind on nii rängalt petetud, on andestamatu. Kogun jõudu, et see raske vestlus ette võtta. Tema muidugi käitub hetkel veel, nagu poleks midagi olnud. Elame koos, aga oleme võõrad."

Head lugejad, kui teil on hingel mõni karm petmislugu – jagage oma kogemust kommentaarides!

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid