"Läksin oma viis aastat kestnud suhtest välja paar nädalat tagasi. Ilmselt ei pea ütlemagi, et see aeg on raske. Igatsus, kahtlused, kahetsused- isegi siis, kui tead, et otsus oli õige.

Me ei läinud lahku riiuga ega suure draamaga ning minu ekskallim on tõesti mulle väga hea sõber olnud, kellega maailma asju arutada, kelle arvamust usaldada ja kellega lihtsalt rääkida. Täna, kus ta mu elus enam pole paar nädalat osalenud, tunnen sellest väga puudust. Eile hommikul sain temalt e-kirja (olen ta oma vaimse tervise huvides messengeris blokkinud), et tema igatseb minuga suhtlust ja on valmis jätkama sõpradena.

Mida sellest arvata? Üks osa minust tahaks kohe öelda talle, et olen muidugi nõus. Teine pool kardab, et kui me oma sõprust hoiame, siis ma ei saa kunagi kellegi teisega õnnelikuks, sest mees, keda ma armastan on endiselt minu elus.

Kas siin on naisi, kes on veel samasuguses olukorras olnud? Millise otsuse olete teie vastu võtnud?"