Kui ma mööda tänavat kõnnin, et Nate’iga pärast tööd mõned joogid teha, heliseb mu telefon ja nime koha peal vilgub võõras number. Ma olen terve päeva koosolekutel passinud ja ainus, mis mind hetkel huvitab, on jääkülm õlu. Augustikuu võib Chicagos olla päris mõrvalik ja mu triiksärk kleepub pintsaku all niiskelt vastu selga. Kui ma kuulen piiksatust, mis tähendab, et helistaja on jätnud häälsõnumi, otsustan, et sama hästi võin ju ka järele kuulata, millega on tegu, et saaksin tulekahju kohe kustutada ja hiljem rahulikult õlut nautida.

Annika hääl sunnib mind jalapealt seisma jääma. Tõenäosus, et ta mulle tegelikult ka helistab, oli vaid veidikene suurem kui see, et mina ja mu eksabikaasa iial mõnes asjas veel ühele meelele jõuame, nii et eriti suur see ei olnud. Astun jalakäijatevoost kõrvale, surun sõrme teise kõrva, et teda paremini kuulda, ning panen sõnumi uuesti algusest käima.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid