„Võib vist öelda, et mul on päris vedanud ämmaga. Kuigi jah, konflikte on olnud, siis nüüd kui oleme olnud perekond juba viisteist aastat, on ka lihtsam aktsepteerida ja eelkõige mõista. Viimane ongi olnud oluline märksõna meie omavahelises suhtluses. Püüan lihtsalt mõelda nii, et ta tahab ju parimat ja aitab nii kuidas oskab.

Kui nüüd rääkida uskumatutest kogemustest, siis meenub esimesena see, kuidas ta alguses tahtis minu kohta kõik „välja selgitada“. Kuna minu mees oli varasemalt käinud tüdrukutega, kes polnud ämmamamma jaoks just parimad, siis ei uskunud ta alguses, et mina olen nii...korralik. Seega otsustas ta mulle teha korraliku taustakontrolli ning uuris tuttavate-tuttavate kaudu mu tausta, mu vanemate tausta ja helistas mulle isegi töötelefonile, et saada kinnitust sellele, et ma tõesti töötan juristina. Kõne viskas ta muidugi ära, kui kuulis minu häält ja seda, kuidas end tutvustasin. Ka hiljem on ta detektiivi mänginud. Näiteks uuris ta ükskord järele kas komandeering on ikka komandeering või sõidan ma väljamaale tema poega petma. Eks alguses ajas karva turri küll kui jälle saad aru, et keegi sinu järel nuhib, kuid ma püüan seda juba huumoriga võtta.„- Ebe, 47

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid