„Sellest on kümme aastat möödas. Mäletan hästi, et olin plaaninud kodus olla, puhata, filme vaadata ja rahulikult jalutamas käia. Minu kaks head sõbrannat selle plaaniga ei nõustunud ja nad muudkui helistasid ja nuiasid igatepidi, et nendel on väga vaja Hiiumaale minna ning eriti on neil vaja, et mina ka kaasa tuleksin – keegi peab ju autot juhtima! Lõpuks mõtlesin, et see üksinda kodus nukrutsemine ka head ei tee, ja nõustusingi minema.
Olen igavesti tänulik sõbrannadele – tänu neile kohtusin ma jaanitulel oma abikaasaga. Oleme nüüdseks kaheksa aastat abielus olnud ja meil on kolm toredat last. Tema seisis ja vaatas merd ning mina ekslesin sinna juhuslikult, kui vajasin hetkeks sõbrannadest rahu. Nüüd oleme aastaid käsikäes merd vaadanud. Ehkki me elame Tallinnas, mööduvad kõik meie jaanipäevad Hiiumaal. Elagu armastus, elagu suvi!“
Loe ka teisi värvikaid ja vähem värvikaid kogemuslugusid Eestlannad pihitoolis | Unustamatu jaanipäev. Ulakast nahistamisest põõsas unistuste printsi leidmiseni Hiiumaal
