„Mõistagi pole ma ainuke ja sama teeb suurem osa naabritest. See tähendab muidugi ka seda, et ühtäkki on naabrid palju lähemal kui varem. Akna all diivanil istudes kostab ära, et vasakule poole jäävas korteris vaadatakse ehk natuke kõrge helinivooga telekat, paremal pool vaieldakse tulihingeliselt selle üle, kas nädalavahetuseks on vaja rohkem minna mehe vanemate maakoju või naise vanemate omasse. Kuskilt kaugusest kostab veel klaveriklimberdamist, multikaid ja kellegi pettumust lauamängus kaotamise üle. Kõik muidu suletud uste taha peidetud helid on nüüd kortermajarägastikus lahtiste akende vahel lendlemas. Paraku ei piirdu see vaidluste või telekavaatamisega, lendu lähevad ka need helid, mis võiksid kohe kindlasti jääda tuppa.

Kuumalaine on nimelt välja toonud selle, et ühtedel naabritel jagub kuumust ka magamistuppa. Ja kuidas veel. Juba kolm ööd kostab korterite vahel ennastunustav oigamine ja kõik muud sinna juurde käivad suunamised. „Veel“, „Jah, madalamale, veel, tugevamalt“. Mingi ime läbi tundub just naaberkorterisse olevat end peitnud vabariigi kõige võimekam meesterahvas, kelle varustus ei näita ka mitme tunni jooksul märke väsimisest. Või siis on tema kaaslane, kes kindlasti ka naiskoori kuulub, hoopiski vabariigi parim ja häälekaim näitlejanna, kes suudab iga etenduse pool tundi liiga pikaks venitada.

Muidugi pole ma kibestunud vanainimene ja saan aru, et seks on elu loomulik osa. Küll tekib mul küsimus, kas kogu naabruskond peab tõesti ühe paari intiimelust nii detailselt osa saama. Kui on teada, et seksida armastatakse valjult ja aknaid hoitakse pärani lahti, siis kas ehk ei võiks vähemalt sellekski ajaks neid veidi koomale tõmmata? Või peaksid kõik teised end umbsesse tuppa sulgema, et saaks natukenegi sõba silmale selle lärmi keskel, olgugi et siis juba täielikus õhupuuduses?“