Kooselu kole lõpp! Kannatajaks jäänud naine: ma ei usu enam, et sõbralikult saab lahku minna

Öeldakse, et sõbralik lahkuminek on kõige elutervem variant. Isegi kui arvame, et suudame seda, võivad asjad kiirelt muutuda.

Eile avaldatud 29aastase Rasmuse lugu, kellel seljataga kaks väga erinevat lahkuminekut, pani kaasa rääkima ka Naisteka lugejad.

Oma kogemust jagab kommentaariumis ka lugeja: “[Lahkuminek] on valus eelkõige lastele. Mina lahutasin abielu ja leidsime [kaaslasega] mõlemad, et lapse nimel jätkame normaalselt suheldes. Mitte sõpradena, aga sõbralikult ehk viisakalt suheldes. Tegelikkus oli see, et endine mees rääkis võhivõõrastele täpselt seda, mis talle meeldis rääkida, et ennast paremast küljest näidata ja mind maha teha. Minuga oli ta muidugi sõbralik.

Peale seda ja muudki, mis selgus, katkestasin koheselt kõik selle vale. Ei usu enam, et sõbralikult saab lahku minna. Kahetsen, et üldse sellega leppisin. Isegi lapse pärast pole sel mingit mõtet.

[Ekskaasa] hakkas last vaikselt minu vastu ässitama, salakavalalt ja peenelt. Minupoolne vastus oli otsene ja selge – aitab valedest. Mingit silmakirjalikkust ma ei aktsepteeri ja lool punkt. Vihkama hakkasin seda inimest, kurb küll, aga nähagi teda ei taha.“

Loe ka: KOGEMUS | Eesti mehe kaks lahkuminekut: üks suure tüliga, teine „sõbralikult“. Kumb on tegelikult mõistlikum?