„Ajal, mil mina veel kaaslast otsides kandidaatidega väljas söömas käisin, oli viisakas žest maksta arve inimesel, kes kohtingule kutsus ning koha valis. Mitme inimesega suhtlen veel 15 aastat hiljem, kuigi sõprusest asi edasi ei arenenud. Arve maksin kutsujana mina (või kui kaaslane tungivalt peale käis, pooleks) või kui kutsujaks oli teine osapool, siis tema (ja kui tema seltskond oli tõesti väga meeldiv ja ta ei keeldunud arvet jagamast, siis samuti pooleks).

Selge, et täna on ajad, mil raha ei peaks tuulde loopima igasugu tühja-tähja peale, aga kui sa pole valmis kohtingu kulusid kandma, siis ära kutsu kedagi kohtingule, hiljem raha tagasi küsides (see on ikka veider, aga võib-olla nooremate puhul normaalne?). Imelikud inimesed.“