Artikli kommentaarides avaldas oma arvamust ka Naisteka lugeja:

„Kui sa püüad lõputult kõigest väest oma vajadusi oma kaaslasega rahuldada, aga tal sisuline huvi asja vastu puudub, siis pika peale muutub pidev ühepoolne huvi alandavaks, kuni lõpuks loobutakse ja hakatakse otsima muid väljapääse.

Asi läheks kenasti paika, kui kehtiks lihtne konkurents - kui ühel kaaslasel on väiksem huvi, siis on loomulik, et ilmub varumees või varunaine neid vajadusi katma. Nii toimib see kenasti loomade vahelises suhtluses kui ka turumajanduses.

Mis argument see pettumus on? See on lihtsalt üks väljapressimise taktika, et panna kaaslane oma pilli järgi tantsima. Sama palju võib olla pettunud ju see tähelepanuta jäänud kaaslane, et pidi hakkama loomulikku suhtlust otsima mujalt, sest kodus olid kaasal peale armumise faasi lõppu tekkinud uued huvid.

No küll on ikka suur üllatus küll, et mis siis edasi juhtuma hakkab suhetes!

Kui siin loos naine tundis, et tema suhe on raudkindel ja korras, siis järelikult olid temal kõik huvid omast arust rahuldatud ja seega kaasale pretensioone olla ei saanud. Tema läks õhtul vara voodisse ja eeldas, et ka mees peab nii tegema. No küll on ikka suur üllatus küll, et mis siis edasi juhtuma hakkab enamuses suhetes. Ja siis veel ähvardab oma meest edaspidi maha jätta, kui ta ilmselt jälle mehe vastu edaspidi huvi peaks kaotama, nagu siit välja võib lugeda? Naine ikka tõsine väljapressija.

Eks see mees oskab ka edaspidi nii lolle vigu vältida ja ekraanilukku kasutada. Ei mehed ega naised ei tohiks oma vajadusi häbeneda. Kui kaaslane neid ei mõista, siis ärge kannatage ja tundke mingit süütunnet. Süüdi on ikka see, kes pikalt eirab teie vajadusi igasugu ettekäänetel. Kui tal huvi pole, siis see petmisejutt on puhas katse teid oma omandiks lugeda ja sundida oma vajadusi eirama. Saatke põrgu see silmakirjalik võltsmoraal, sellest ei võida mitte kumbki pool.“