Eestlanna hoiatav lugu: lasin armastusel ja rahal end pimestada ning loobusin oma iseseisvusest

Naisteka foorumis küsib nõu naine, kes tunnistab, et lasi armastusel end nii pimestada, et loobus oma rahalisest vabadusest. Kuid ajapikku muutus mees manipuleerivaks ja naisel sai mõõt täis.

Olen üks äraütlemata rumal naine, kes lasi armastusel (ja ka rahal) ennast nii pimestada, et loobusin mõned aastad tagasi enda rahalisest vabadusest (mul oli töö, sain endaga kenasti ise hakkama jne). Tutvusin paar aastat tagasi jõuka mehega, kes ajapikku suunas mind koduperenaiseks ning tegi mind endast materiaalselt sõltuvaks. Tunded olid suured, materiaalselt hea elu. Olin nõus loobuma enda iseseisvusest ning minust saigi ühel hetkel koduperenaine, kellel enda rahakotis huugas tühjus.

Tänaseks on suhe aga jõudnud staadiumi, kus ma enam suhet ja seda meest enda ellu ei taha. Pidev alandav käitumine minuga, mina olen suhtes mitte keegi, minu arvamus ei loe vähimalgi määral. Kõik, mis suhtes otsustatakse, lähtub vaid mehe soovidest ja arvamustest. Mind manipuleeritakse pidevalt, et kui miski ei meeldi, siis paki asjad ja mine ära.

Kannatasin kaua, tänaseks on mõõt täis. Tundeid mehe vastu enam pole (need tunded olid pikalt, isegi kui juba olin tundnud pidevat alandavat käitumist, aga ühel hetkel sai kannatuste mõõt täis), kuid hetkel hoiab kinni veel vaid rahaline pool. Kui ma päevapealt välja koliksin, siis oleksin kaks kätt taskus, taskud rahast tühjad. Kuhu elama minna, kui pole algkapitaligi, et korter üürida (selleks ju tihti vaja 2-3 kuu üüri ulatuses summa välja käia), nii ruttu ei leia ju uut töökohta, süüa ju tahaks ka. Rääkimata, et iga naine tahaks ju kord kuus midagi endale lubada, olgu selleks mõni kleidike või hooldusprotseduur salongis.

See on teema, kus saab väga selgelt minule näpuga näidata, kui rumal inimene, olen valmis kõik selle kriitika vastu võtma. Tean ka ise, kuid olen saanud täna elus meeletu õppetunni. Enam iial ei lase ennast liblikatest või rahast pimestada. Oma materiaalset seljatagust ei tohi kunagi hävitada ka mitte siis, kui mees on rikas, elu kinni maksab ja lubab pudrumägesid ning igavesti kestvat armastust kokku.

Ootan kogemusi, kui keegi on taolisest olukorrast lõpuks siiski võitjana välja tulnud. Kust alustada, mida teha. Ma olen nõutu. Soov on kindel - olen valmis loobuma kõigist nendest uhketest reisidest, kallist autost, vingest majast, kallitest riietest. Minu vaimne tervis on olulisem, mida konstantselt lõhutakse minu alandamise, solvamise, jalge alla trampimisega.

Lihtsalt infoks: lapsi meil pole. Vanemate juurde minna ei saa, olen juba piisavalt vana (31) ning pole vanematele kunagi rääkinud, milline vaimne terror tegelikult kodus käib. Mitte keegi ei tea seda, olen kõik endasse hoidnud. Ei näe mõtet selle avalikustamisel, keegi nagunii ei usuks, kuna fassaadi on suutnud see mees puhtana hoida ning kõik arvavad, et unistuste mees. Koduseinad näevad aga hoopis teist pilti.

Raha mees niisama ei anna mulle kunagi. Alati pean talle põhjalikult ära näitama, kuhu ja kui palju raha vajan. Mingit rahaga siia-sinna loopimist pole, seetõttu mingit raha kõrvale mul ei õnnestu panna (et siis korter võtta), kuna „niisama taskuraha“ ei anna ta eales.

Lugejad, kui teil on sellisest suhtest lahkumisega kogemust, palun jagage kommentaarides nõu!