Kohtumine abikaasa armukesega: ta vaatas mulle silma, nagu ta räägiks täiesti tavalisest asjast, mida ma iga hinna eest teadma peaksin

„Me oleme mehega koos elanud juba üle 12 aasta. Alguses me suhtlesime pikka aega niisama ja alles siis otsustasime kokku kolida ja ühist elu alustada,“ meenutab naine suhte algusaega.

„Meil oli lapse saamisega raskusi ja eks see muutis natuke meie omavahelist suhet, käisime arstide juures, proovisime igasuguseid vahendeid, aga midagi ei aidanud. Eks nii see stress tekkiski. Väga pingeline aeg oli, kui ma nüüd järele mõtlen.

Kõige algus...

Tütar sündis alles viis aastat peale seda, kui olime tuttavaks saanud. Aga mina tundsin, et just sellel ajal hakkaski miski meie omavahelises suhtes muutuma. Ma olin ka rohkem lapsega koos ja võis juhtuda, et Juhan tundis end natuke kõrvalejäetuna. Tütar ei maganud esimesel aastal kohe üldse ja ma mäletan, et Juhan magas tihti teises toas, et saaks üldse välja magada ja hommikul tööle minna. Mina jälle märkasin, et sellel ajal hakkas ta hiljem koju tulema, oli õhtul väsinud, rääkis vähe. Nagu midagi oleks südamel. Aga sellest rääkida ta ka ei tahtnud.

Loe ka: Sind peteti? Ära andesta enne, kui oled kõik NEED punktid läbi mõelnud

Ootamatu külaline

Siis läks paar aastat mööda. Ega meie suhe ei muutunud vahepeal paremaks ega halvemaks. Ma ise arvasin, et eks lapse sünd on peres suur muutus ja aeg teeb oma töö. Aga siis ühel päeval, kui Juhanit kodus polnud, helises uksekell. Tegin ukse lahti ja ukse taga oli üks noor naine. Ta ütles täiesti rahuliku häälega mulle tere ja kas mina olen Mari ja et me peame omavahel natuke rääkima. Sellel hetkel tekkis mul tunne, et midagi on lahti ja see peab Juhaniga seotud olema. Ma jäin sõnatult seisma, aga lasin ta sisse. No et naabrid ei kuuleks vähemalt. Ta jäi esikusse seisma. Vaatas mulle silma, nagu ta räägiks täiesti tavalisest asjast, mida ma iga hinna eest teadma peaksin ja nagu oleks tal õigust isegi üle. Siis ta ütleski, et nemad Juhaniga juba mõnda aega suhtlevad. Ma mäletan, see oli nagu noahoop südamesse, ma tundsin, kuidas põlved nõrgaks läksid ja maailm hakkas ringi käima. Ma panin käe südamele ja küsisin: „Mida see siis nüüd tähendab, minu mehest käib jutt ikka või?“ Seepeale vastas ootamatu külaline, et teab Juhani suhtestaatust. „Ma tean, et ta on abielus, ta on mulle rääkinud sellest. Ma tean, et ta on õnnetu ja tahab lahutada.“

„Juhan, minu mees, tahab lahutada?“ hüüdsin. „Mari, ta ei taha teile haiget teha, Juhan on väga hea mees ja sellepärast ma otsustasingi teha seda tema asemel. Nüüd te siis teate ja teie otsustada on, mida te edasi kavatsete teha.“

Sellepeale läks ta minema ja minul polnud isegi jõudu, et talle midagi järele hüüda või küsida.

Õige või vale otsus?

Mees tuli sel päeval hilja õhtul koju. Ma nägin tema pilgust, et ta oli sellest käigust teadlik. Ta vajus mu ette põlvili ning nuttis. Ta ütles, et tal on häbi selle naise pärast, ta ei loe tema jaoks midagi, ainult mina ja tütar oleme tema jaoks tähtsad. Ta tegi sellele suhtele lõpu ning tunneb end meie ees süüdi. Kohutavalt süüdi. Ta ei tea, mida teha, et me talle andestaks ja ta tagasi võtaks.

Ma ei tahtnud, et Juhan sellel õhtul koju jääb. Ma saatsin ta minema, ise arvasin, et ju ta läheb selle naise juurde, aga ta läks oma vanemate juurde. Ta tõesti tegi kõik, et ma talle andeks annaksin. Me elasime mitu kuud lahus ja nüüd olen ma talle andeks andnud. Sest ma tahan, et mu tütar elaks oma isaga. Eks elu näitab, kas ma tegin õigesti või mitte. Unustada on raske, aga iga päev ma ka selle peale ei mõtle. Elu läheb ju edasi.“

allikas: Kodused Lood