Sel päeval kõndis Kersti poja kõrval kooli, kui helistas Jevgeni Ossinovski ja ütles: „Ummik on, tule aita. Tule kandideeri Eesti presidendiks!“

Kersti töötas sel ajal veel kontrollikojas, kuid ootas pikisilmi asemikku enda asemele. Pojagi pani ta teadlikult Eestis kodukooli, teades, et kolib peatselt koju.

„Rääkisin Renele, ja loomulikult talle see mõte ei meeldinud, aga lahutada me ei jõudnud,“ naerab Kersti. „Aga kodus kätt ette ei pandud ega vaieldud. Mina ja Rene oleme mõlemad sellised inimesed, kes soovivad, et igaüks elab oma elu nii, nagu ise tahab, ja teeb seda, mida tahab. Ja kui see teistele ei sobi, siis tuleb edasi vaadata. Mul pole kunagi tulnud pähe öelda Renele, mis ta peaks oma eluga peale hakkama. Igaüks on vaba otsustama.“

Loe pikemalt intervjuud Kersti Kaljulaidiga ajakirjast Eesti Naine.