„Nad suudlesid teineteise kaela ja rangluid. Võtsid teineteise rinnad pihku. Naeratasid, punastasid, suudlesid jõulisemalt.“

Katkend Nina Lacouri raamatust „Yerba buena“.

„Sinna?“ küsis Annie. Sara vaatas Anniega samasse suunda rajalt kõrvale jääva puudesalu poole. Ta noogutas ja ta süda hakkas kiiremini lööma. Nad kõndisid metsamaastikul võimalikult ettevaatlikult noorte ranniksekvoiade ringini, mille keskel asus üks õõnsa tüvega puu.

Seal tõmbasid nad seljakottide lukud lahti, võtsid välja teki ja kampsunid ning laotasid need männiokastele. Metsas oli vaikne. Kõik teised olid neist kaugel eemal. „Kas ma nüüd tohin sind suudelda?“ küsis Sara. „Veel mitte,“ vastas Annie. Ta tõmbas T-särgi üle pea. Avas oma rinnahoidja kinnituse. „Nüüd?“ Annie raputas pead.

„Sinu kord.“ Seega võttis Sara ka enda särgi seljast ja Annie tormas teda suudlema enne, kui Sara oleks jõudnud uuesti küsida. Milline kergendus pärast tundidepikkust ootamist. Milline elevus: kaks neljateistaastast, kes on salamisi armunud. Sara vajus tekile ja Annie tema peale. Nad suudlesid teineteise kaela ja rangluid. Võtsid teineteise rinnad pihku. Naeratasid, punastasid, suudlesid jõulisemalt. Natukese aja pärast jäid nad puhkama, Annie pea Sara kaelaõnaruses.