Lugeja küsib: mis toimub? Kui laps käitub normaalselt, tänavad võõrad inimesed lapsevanemaid...

„Kaks asja on juhtunud viimastel aegadel. Esiteks on inimeste sallivus laste suunal vähenenud ja teiseks, mis ilmselt tingib ka esimese põhjuse, lapsevanemad ei oska/taha enam omi lapsi vaos hoida. Nii oskame me kõik ilmselt rääkida lugusid, kuidas keegi oma karjuva/kisava/jonniva lapsega on rikkunud mingi situatsiooni. Sest meil ei ole enam kombeks laste tegevusi piirata!

Nüüd on valitsev seisukoht, et lapsel on pühad ja piiramatud inimõigused tunda ja teha, mida soovib, kas jonnida, karjuda, taguda lennukis jalaga eesistuja seljatuge, joosta kitsastes koridorides, visata end selili poe põrandale ja kisada ennastunustavalt jne jne...

Mu esimene laps sündis pahal vanal ajal, kui „õnnelik“ lapsepõlv ei olnud veel kohustuslik (1986) ja teine siis, kui see oli juba igapäevane „must be“ norm. Ma olen mõlemat siiski kasvatanud nii, et ei tule kõne allagi karjuda, lällata ja tükke teha. Esimese puhul ei pannud seda keegi tähelegi. Ja teise lapse keelamisel märkasin ma vahel kõrvalseisjate hukkamõistvat pilku, vastik ema kiusas last, eks ole. Nüüd on mõlemad mõnusad ja toredad inimesed, esimesel lapsel juba 3 last ja mis eriti tore, ta kasvatab neid samamoodi.

Kord lennukisse sisenedes oma kahe lapsega, nägi ta, kuidas terve lennukitäis inimesi tõmbas pilveilme näkku ja sama lennuki maandumisel kiitsid kaasreisijaid teda selle eest, et tal on nii toredad ja normaalsed lapsed. Kujutage ette, maailm on niisugune nüüd, et kui laps käitub normaalselt, ei karju, jonni, siis võõrad inimesed lennukis kergendatult tänavad lapsevanemat! Püha jumal! Aga millised inimesed kasvavad neist kasvatamatutest lastest, kel on ainult õigused? Milliseks kujuneb maailm, kui see uus põlvkond otsustab asju? Neil on ju ainult õigused! Kohustusi pole kellelgi!“