Tihtipeale koos beebiga reisiv ema palub: äkki vaataks oma ninaotsast kaugemale, kas seda on palju küsitud?

Naistekale saatis kirja peagi üheaastaseks saava lapse ema, kes peab olude sunnil tihti koos beebiga lennureise ette võtma. Tal on palve eestlastest kaasreisijatele: äkki vaataks oma ninaotsast kaugemale ega laseks end kõigest häirida.

„Mul on peagi üheaastaseks saav beebi ja mu mees on prantslane, kes on töö tõttu enamasti Prantsusmaal. Kord kuus käin lapsega tal külas – praegu on meie elukorraldus selline ja nii lihtsalt on. Küll aga sai mul nüüd viimase lennureisiga mõõt täis. Ei, mitte oma lapsest, mehest ega praegusest kaootilisest elust. Hoopis kaasreisijatest. Eestlased on nii õelad!

Juba lennujaamas lapsega rahulikult ringi jalutades (ta polnud siis kordagi veel häält teinud, vaatas niisama mu süles ringi) sain kuulda möödujatelt dramaatilisi lausekatkeid: „Appi, ma nii loodan, et need meie lennukisse ei tule! Puhkusel on viimane asi, mida ma kuulda tahan, mingi tite kisa!“

Ja lennukis... Eks mu laps ikka teeb häält nii õhkutõusmise kui maandumise ajal. Tal on kõrvades valus, mitte ta ei tee seda selleks, et kaasreisijaid häirida. Ma ei eelda, et teised reisijad hakkavad mu last lõbustama – see on minu kohus hoolitseda, et tal oleks kõik hästi, ja usun, et ka kõik teised väikeste lastega reisijad annavad endast parima. Seda olekut ei tee paremaks, kui mõni tigedik kõrval turtsub, et nii väikeste lastega ei peaks reisima. Äkki vaataks oma ninaotsast kaugemale ega laseks end kõigest häirida? Paljud pered teevad seda olude sunnil. Ja isegi kui ei tehta – lapsed teevad mõnikord kõvemat häält. Ega vanemad ka seda naudi. Nad annavad endast parima, et last vaigistada ja mitte teisi inimesi häirida.

See ei peagi sulle meeldima. Ent parim, mida sellises olukorras teha – hoida lihtsalt suu kinni. Ja panna ehk kõrvaklapid pähe. Aga selline valjusti negatiivselt kommenteerimine ei tee mitte kellelegi rõõmu ja rikub su enda tuju ka veel rohkem ära!“