Mis juhtub peredes, kus peale olme ei leita aega paarisuhte jaoks? Pereterapeut selgitab kaugenemise halbu tagajärgi
(4)
Eelmise nädala rubriigis „OKEI või EI“ oli luubi all pere, kus perepuhkuse planeerimisest oli vanematel täiesti erinev arusaam. Pereterapeut Inga Ufeld selgitas lähemalt, mis juhtub, kui pisipere kõrvalt ei leita enam aega paarisuhte jaoks.
Väikeste, ja miks mitte ka suuremate lastega peredes, kus ööpäevasest 24 tunnist tihtipeale ei piisa, et sinna mahutada aega ka enda ja paarisuhte jaoks, võibki juhtuda, et jutt jääb igapäevase logistika valdkonda ja omavahel muust enam ei räägita.
Kaugenetakse üksteisest, lähedus ja mõistmine kipuvad vähenema ning olulistel teemadel rääkimine tundub aina ületamatum. Kuna endale meeldivaid asju tehakse aina vähem või üldse mitte, siis rahulolematus aina kasvab ja süütenöör selle võrra lüheneb. Aga plahvatustes keegi osaleda ei soovi, seega välditakse, ignoreeritakse ja lükatakse olulisi teemasid edasi, mis jätab palju ruumi ridade vahelt lugemiseks ning eeldusteks. Viimased ei pruugi aga teise mõtte- ja tundemaailmaga isegi osaliselt kattuda.
Peenhäälestus toimub pidevalt, nii et kõigi poolte vajadused saaksid rahuldatud. Selleks et vajadused oleksid kaetud, on ühest küljest vaja neid iseendale teadvustada, teisalt neist avatult partneri ja miks mitte terve perega rääkida. Tundub justkui iseenesestmõistetav, aga paraku igapäevases oravarattas ringi joostes ei pruugi see isegi pähe tulla. Teostusest rääkimata.
