Kuhu on jäänud tasa ja targu? Lugeja põrutab: kui pea ees koosellu tormatakse, siis ongi hiljem kibestus ja hädaldamine

„Huvitav, kus siis oldi, kui abielluti? Äkki ongi ise mehed selliseks kasvatatud? Sest iga naise unistus oleks vormida mehest endale sobivaks köögikombainuks? Ma kardan, et mitte. Kui peres tuleb jutuks juba see, kes mida ja millal mida teeb, siis oleks olnud parem mitte kooselu alustada. Iseloomude sobimatuse pärast.

Igas abielus on vähemalt kaks poolt, siin me loeme vaid ju ainult ühe osapoole suhtumist. Ja ikka selle hädaldajate poole. Abielu ei olegi ainult lust ja pulmapidu. Eriti, kui mõlema sooviks on „karjäär“ väljaspool peret. Eks see ole ka arusaadav, sest siin saavad ju sõna ikka need, kel oma elu sassi läinud on. Sellest ka siis see „klassikaline“.

Ilmselt ollakse iseendaga pahuksis, et omal ajal selline valik tehti. Äkki vaataks peeglisse. Kedagi pole ju sunnitud abielluma või koos elama. See käib mõlema osapoole kohta. Ega siis vanasti ilmaasjata polnud vaat et aastane või isegi kauem aega kihlus. Kui pea ees koosellu tormatakse, siis ongi hiljem kibestus ja hädaldamine. Tänapäeval asendab kihlust kiiresti leivad ühte kappi panemine. Või õigemini hambaharjad ühte hoidjasse panemine. Ja hiljem on kogu maailm nende vastu.

Suurem osa neist „klassikalistest“ lahutavad varem või hiljem oma kooselu. Ja ikka suure draama ja tüliga. Kui ikka õiget või sobivat valikut teha ei osata, siis pole mõtet hiljem ainult teist osapoolt süüdistada. Oma käe järgi enam kaasat ei kasvatata. Reeglina on juba väljakujunenud isiksustega tegu. Sellele peaks ka mõtlema. Ja lapsi ei maksaks küll hakata vaid enda omaks pidama. Veel vähem neid oma „süüdlase“ vastu üles ässitama.“