43aastaselt emaks saanud naine: muretsen enda ja mehe tervise pärast, tahan kindel olla, et suudame selle lapse üles kasvatada

Mõnda aega tagasi avaldasime loo „Vanade vanemate tütar: mind valdab ääretu kurbus, kui loen jälle, kuidas mõni 60+ mees otsustab isaks saada“, mis pani kaasa rääkima ka meie lugejad.

„Mina sain lapse, kui olin 43aastane, mees oli 42. Õnneks praegu lasteaiarühmas on peaaegu kõik vanemad üle 30, mõni meistki vanem, küll aga tunnen ise, et rasedus viis kõik mu energia. Ma ei jaksa temaga liumäest alla sõita, kulli mängida ega batuudil keksida, ratastega sõitma minna, võidu joosta, seikluspargis ronida jne. Mees on... noh, ka vana ikkagi.

Ja ma muretsen lakkamatult enda ja abikaasa tervise pärast, käin ise uuringutel ja kontrollides, et ikka kindel olla, et suudame selle lapse üles kasvatada. Iga valu või muud kehaaistingut seostan mingite mõeldavate ja mõeldamatute haigustega, korralik hüpohondrik ikka! Samas mõistusega saan ju aru, et see peavalu tekkis pärast pingelist tööpäeva ega viita aneurüsmile või ajukasvajale. Enne nii ei olnud...

Jah, tal on vanemad vennad, tädid, tädilapsed jne, me pole ta ainus perekond ja teda armastatakse väga, aga need teised ei asenda ju vanemaid, eks. Laps ise on 4, tema ei taju veel mingit vahet praegu, seda enam, et lasteaiakaaslaste vanemad on ligikaudu samaealised. Ja ma siiski selle jutu peale ütlen, et ma ei saa öelda, et ma üle 40-aastasena lapse saamist kahetsen. Ta on meie päike, meie elu, armastusest sündinud. Me oleme ise rahulikumad ja kannatlikumad, kindlasti saame tema peale „kulutada“ rohkem aega ja ressurssi kui noored vanemad, kel ehk majanduslikult pole elu nii paigas ja on ka tahtmine endal veel elada, pidutseda, ilma lasteta reisida jne.

Ma mäletan seda aega väga hästi oma vanemate laste kasvamise ajast – aga see oli teistpidi tore ja ma kindlasti ei usu, et mu suured lapsedki mulle ette heidaks, et oleks ikka võinud lapsesaamisega kannatada, kuni elu paigas, peod peetud, karjäär tehtud, pangalaen makstud ja arve punnis, et seda laste peale laiaks lüüa. Nemad on samuti õnnelikud selle üle, mis neil oli, sest see oli äge! Raha ja aega oli vähem, aga kõigest muust võtsime maksimumi. See nali ja rõõm, mida aga see väike tegelane meie ellu toob... kirjeldamatu!

Ma ei tea, kuidas me elaksime siin kahekesi tühjas ja vaikses ja korras majas, ise pole veel viiskümmendki... vot siis me oleks vist tõesti ammu väga vanad. Ja ma usun, et see lapsuke armastab meid vastu ka sama palju, sõltumata meie vanusest. See kõik on seda väärt!“