10kuuse beebi ema: igatsen oma endist elu. Ma küll armastan teda, aga kahetsen emaks saamist

„Mul on kümnekuune beebi. Loomulikult armastan teda üle kõige ja ma muretsen tihti, et temaga peaks midagi juhtuma. Ta on armastav, särav, nunnu, rõõmus ja oma väga noore ea tõttu isegi juba küllalt iseseisev. Aga mind kummitab süütunne - ma lihtsalt tõesti tunnen sisimas, et ma kahetsen emaks saamist.

Ma igatsen nii väga oma endist elu. Mul oli väga rahulik, sündmustevaene ja kergelt igav elu mõne inimese meelest, aga see sobis mulle ideaalselt. Ma olen oma olemuselt täielik introvert ja mulle meeldis omaette olla, õhtuti sarju vaadata, nädalavahetusel looduses jalutada ja lihtsalt iseendast sõltuda.

See kõik on nüüdseks kadunud. Mul pole enam aega iseendale. Eks muidugi lapse isa on ka abiks ja ma ei ole lapse külge 24/7 aheldatud, aga... Kõik on muutunud. Ma olen sellest kõigest nii väsinud. Ma pean kogu aeg mõtlema, kuidas last lõbustada, kas tal on ikka kõik hästi ja olema pidevalt valvel, et temaga midagi ei juhtuks.

Eks vanema lapsega tekivad suuremad mured, aga ma tõesti väga loodan, et see tunne, mis mul hetkel on, muutub ajapikku. Et kui laps saab suuremaks, naudin ma temaga olemist ja kooskasvamist rohkem. Need on need vanemaks olemise pahupooled - kõik su endine elu on kadunud, sul pole enam aega iseendale... Paljud vanemad ei julge sellest rääkida, aga mina tunnistan ausalt - väga raske, tüütu ja väsitav on. Mitte miski ei valmista sind selleks tundeks ette.“