Jonniv laps ja kaasmaalaste hukkamõistvad pilgud. Kuus nõksu, kuidas käia lapsega poes nii, et keegi ei lähe endast välja
(4)
Iga lapsevanem on end avastanud mõtte ees, kas käia ise kiirelt poes ära või võtta ka laps kaasa. Miks on oluline maast madalast käia koos lapsega poes, teda kaasata ning õpetada talle praktilisel moel rahatarkust?
Eesti suurima rahatarkuse grupi Kogumispäevik liikmed jagavad nõuandeid, kuidas tulla poest tagasi rõõmsa ja tarkust saanud lapsega, ning Swedbanki finantshariduse valdkonnajuht Grete Koho selgitab, miks on oluline anda regulaarselt lapsele taskuraha.
Kaasa last poeskäikudele
Näita lapsele, kuidas sa poenimekirja koostad. Vanem laps võib menüü jaoks nimekirja kokkupanekus ka ise osaleda. Poes olles lase lapsel end abistada, näiteks nimekirjast asju otsida ja korvi panna, leitud tooteid ära märkida või samaväärsete toodete hindu võrrelda. „Mõnikord näitlen lapsele, et oleks tahtnud endale osta mingit toodet, kuid poenimekirjas seda pole. Seeläbi ei teki ainult lapsel seda tunnet, et tema on ainus, kelle soovitud asju ei osteta,“ jagas kogumispäeviklane.
Tee eelnevalt kokkulepped
Kui laps mõistab juba kokkulepete sisu, võite enne poodi minekut näiteks läbi rääkida, et täna saab ta valida endale ühe asja, ning jääda ka poes selle kokkuleppe juurde. „Paaril esimesel korral võib see olla raske ning kokkulepe ei pruugi toimida, kuid edaspidi läheb üldjuhul lihtsamaks, vaja on lihtsalt kannatust,“ teadis grupiliige rääkida. Muide, nutikas on käia poes päevasel ajal, sest siis on seal vähem rahvast ning on vajaduse korral aega lapsega enne poodi minekut tehtud kokkuleppeid korrata.
Ära mine poodi väsinud ja näljase lapsega
Kui tood lapse lasteaiast ning plaanid poeringi, tehke lapsega enne poodi sisse astumist väike toiduamps. „Emotsioonide reguleerimine ja kiusatustele vastupanu ei tule meil kellelgi hästi välja, kui on väsimus ja kõht tühi,“ kirjeldas kogumispäeviklane.
Räägi lapsega poes kaasa
Pisemad lapsed osutuvad poes paljudele asjadele, aga see ei tähenda, et nad neid ka tahavad. „Mina olen jaganud lapse huvi ja siis edasi liikunud, näiteks öeldes, et jaa, see on punane mänguauto, näed, siin on ka roheline mänguauto. Siin on tomatid, mis värvi veel need on,“ kirjeldas grupiliige. Ehk esimene reaktsioon lapse osutamisele ei peaks olema „ei saa“, vaid võiks lihtsalt näidata, et oled lapse tähelepanekuid märganud.
Selgita, selgita ja veelkord selgita
Ära ütle lapsele, et ei saa, vaid selgita talle, miks seda asja ei osta: kodus juba on, me ei ole planeerinud selle ostuks raha, see on liiga ebatervislik… Või siis lase lapsel endal letist sobiv nimekirjas olev toode välja valida. „Teinekord piisab lapsele näiteks leivast või sepikust, mida ta saab ise valida, ning muu nänn ununeb,“ jagas grupiliige.
Varuge poes aega ning jäädvustage asjad, mida laps ihkab
Kui on vähegi aega, siis las laps uudistab mänguasjade riiulites. Suurematest asjadest võite poes näiteks fotod teha ning öelda, et täna seda mänguasja ei osta, aga kui laps seda tõesti väga soovib, siis hoiate selle meeles, teete asjast pilti ning äkki saab ta selle sünnipäevaks või toovad selle päkapikud.
Grete Koho julgustab lapsega rahateemadel vestlema, et rahaliselt vastutustundlikud harjumused hakkaksid kujunema juba varakult.
„Alustada võiks taskuraha andmisest. Taskuraha võiks hakata andma võimalikult varakult, sest nii õpib laps taskuraha andmise korrapärasuse kaudu paremini eelarvet koostama ja raha väärtust mõistma. Lisaks mõtleb ta nii paremini läbi, millal ja millele raha kulutab, kui ei saa taskuraha iga päev või küsimise peale kommi ostmiseks, vaid kindla summana pikemaks ajaks, näiteks kord nädalas. „Nii mõistab laps, et raha on piiratud ning see ei teki lihtsalt vanemate rahakotti, kui millegi järele tekib tahtmine,“ rääkis Grete Koho.
Lisaks soovitab ta lubada lapsel teha rahalisi otsuseid. „Laps otsustas kogu raha kulutada kommidele? Olgu nii, aga kui ta soovib osta midagi lisaks, siis tuleta talle meelde, et nädala taskuraha kulus juba kommidele, kuigi ta võinuks osa millegi muu jaoks jätta,“ täiendas Koho.
