Veelgi rohkem ärritab mind aga see, kuidas avalikkus süüdistab naisi madalas sündimuses. Meedias kuulen pidevalt, et Eesti naised ei taha lapsi sünnitada, et me ainult töötame ja õpime. Aga kuidas saavad naised lapsi sünnitada, kui kodus ei ole meest, kes jagaks sama unistust? Ma olen täiesti veendunud, et minu olukord ei ole erand. Paljud naised tahavad armastavat ja stabiilset kodu, hoolivat kaaslast ja tugevat peresidet. Kuid liiga sageli eelistavad mehed minna lihtsamat teed – täita minimaalne „kohustus“ ja elada oma elu nii, nagu nad oleksid endiselt vallalised.

Ma olen oma mehele andnud kõik – oma nooruse, keha ja eluenergia. Olen kasvatanud kahte tublit tütart, olen olnud kodu hoidja ja tema tugi igas olukorras. Kas see on liiga palju palutud, et ka tema võtaks osa pere unistuste elluviimisest? Miks peaks kogu vastutus jääma naiste õlule? Kui poliitikud ja ühiskond tahavad sündivust tõsta, võiks nad vaadata, kuidas toetada peresid tervikuna, mitte ainult naiste poole näpuga näidata.