Varjatud toiduallergia teste tuntakse erinevate nimede all, kõige enam tsütotoksilisuse testina, aga ka: Brayani test, ROLE programm, HEMOCODE, leuko-tsütotoksiline test, metaboolse intolerantsi test, tundlikuse test, Humare/PrimeTest, Quality Longevity programm, Nutron Test, varjatud toiduallergia test, personaliseeritud või individuaalse dieedi programm, IgG ELISA, ALCAT, ELISA/ACT, FICA, allergiate määramise eesmärgil tehtud bioresonants, elektrodermaalne testimine e elektroakupunktuur jne.

Mingit põhimõttelist vahet neil pole, nagu pole neil ka teaduslikku alust ja sõltumata kodanikult küsitavast rahakogusest ka muid toredaid omadusi, mida nende müügimehed (sh ka mitmed arstid-müügimehed) väidavad neil testidel olevat. Nagu ikka pakuvad sellised müügimehed imet kaugetest maadest pärit imevahenditega — kõigi murede lahendamist oma testiga. Ja väidetavalt on absoluutsel enamusel meist muresid, mida imetegijate tegemised kõrvaldavad — mis sellest, et te ei pruugi teadagi endal miskit erilist häda olevat.

Kuna selliseid asju reklaamivad nad uudsetena, siis vaatame, kuidas on asjad tegelikult. Selliste testide ajalugu algab 1950ndate aastate lõpust (nii et midagi uut selles pole!) ja eriti laia leviku saavutasid need 80ndatel aastatel, kui USAs pakkusid selliseid teste loendamatu arv kliinikuid, laboreid, konsultante, soolapuhujaid ja „arstegi” — ja müüsid koos testiga ka erinevaid nn tervisetooteid.

Illustreerimiseks järgnevalt ühest asjast pikemalt, aga kõik allpool toodu kehtib ka Moskvas ja mujal Venemaal rakendatava rahamasina HEMOCODE, Tallinnas rakendatavate ROLE programmi ja varjatud toiduallergia määramise uuringu e PrimeTesti jne kohta. Ameerika Allergia, Astma ja Immunoloogia Akadeemia, mis on üks suurimatest allergiaarstide seltsidest, on kindlaks teinud, et tsütotoksiline (e varjatud allergia) test on ebaefektiivne nii toiduallergia kui ka inhalleeritavate allergeenide kindlakstegemiseks (viide 1).

Mõned näited:
Allergiliselt patsiendilt võetud verest eraldati valgelibled. Seejärel kasutati tsütotoksilist testi e “tutvustati” valgelibledele nii neid aineid, mis patsiendil kindlalt allergiat esile kutsusid, kui ka neid, mis kindlasti allergilist reaktsiooni esile ei kutsunud. Mingit vahet valgeliblede reaktsioonis ei leitud — ometi oleks see vahe pidanud olema väga selgelt märgatav (viide 2).

Teine uuring näitas, et tsütotoksiline test “ei tundnud ära” allergeene ega teisi toidust põhjustet reaktsioone, samuti ei langenud ühele patsiendil tehtud mitme testi andmed kokku — st üks test näitas ühte gruppi allergeene, teine teisi, mis on selgelt absurdne (viide 3). Parimal kaasaegsel tasemel tehtud uuring tsütotoksilise meetodiga lülitas “lubatud” nimekirja toiduained, mis kutsusid allergilise reaktsiooni esile ja keelatud ainete hulka paigutas toiduained, mis ei kutsunud esile mingeid ebameeldivaidki sümptomeid (viide 4).

Teine topeltpime uuring (st testi tegev arst näiteks ei tea, kelle verega tal on tegemist — otsuseid tuleb teha vaid testi tulemuse järgi, et tulemus oleks objektiivne) tegi kindlaks, et tsütotoksilise testi tulemused on üks päev ühed, teine päev hoopis teistsugused (viide 5) — võite aastas kasvõi 365 korda testimas käia, ikka saate iga päev uudise osaliseks. Või tahab keegi tõestada, et inimese kehakeemia muutub tõesti iga päev nii suurtes piirides? Sellisel juhul peaks testitegijad muidugi hoiatama, et nende juures peab käima lausa enne igat söögikorda — kuna siis sööma ei jõugi, on kaalulangus garanteeritud…

Kriitilise seisukoha on võtnud ka American Academy of Otolaryngology-Head and Neck Surgery, New York Academy of Medicine [6], Royal College of Physicians [7], ja isegi American Chiropractic Association.

Mõned selle meetodi kontrollimise katsed on olnud erilised pärlid ja võiks tulemustelt sobida pigem kallite anekdootide rubriiki — maksab see mõttetu asi ju ikkagi tuhandeid kroone. Näiteks saatsid 80ndate aastate keskel FDA ja NewYorgi elanike tervise eest vastutav ametkond ühte kuulsasse tsütotoksilise testimisega tegelevasse kliinikusse kahe katsealuse vereproovid. Üks oli ilma igasuguste allergiliste ja muude terviseprobleemideta arsti veri, teiseks prooviandjaks oli… lehm. Ja mis te arvate, milline oli vastus?

Loomulikult oli nii arstil kui lehmal suur “varjatud toidutalumatus”, lehm “ei talunud” testi tulemuste järgi näiteks piima (viide 9). Kuidagi ei klapi terve mõistusega ka väide, et need testid ei näitagi nn tavalisi allergeene — kui ikka test ei suuda tuvastada isegi palja silmaga nähtavat, siis pole nähtamatu maailma analüüsimine lihtsalt jõukohane ülesanne. Eelmise aasta suurem, topeltpime platseebokontrolliga toidukatsetusuuring selliste testide tõepärasuse osas andis selge tulemuse: mõttetu nii meditsiinilises kui majanduslikus mõttes, sest ei näita kahjuks mitte midagi (viide 15).

Seega on piisav alus väita, et kogu selline “varjatud toidutalumatuse” testimine püsib püsti vaid tarbijate eksitamisel aktiivse müügitöö abil.

Lisaks kõrval avaldatud kohtu otsusele, mis keelab sellise tarbija petmise Washingtonis, on sarnased otsused vastu võetud 1985-86 ka New Yorgis, Californias ja Pennsylvanias (viide 10). Samal ajal visati test välja ka Medicare-nimelisest kindlustusskeemist, kuna leiti, et see on lubamatult põhjendamatu ja sel pole seost toiduallergiaga (viide 11). Lõpuks keelas FDA selliste testide turustamise (viide 12). Ka tervisekindlustusega tegelev Aetna selliste “testide” eest ei maksa — peab mõttetuseks. Nende mõttetute testide nimekiri on nii pikk, et seda ümber trükkima ei hakka (viide 13).

Seega — kui teie arst (?) ütleb, et peaksite sellise testi läbima, siis on teil õige mitu võimalust. Esimene ja kõige mõistlikum on arsti vahetada, kuna teie arst (nii nagu teste müüvad tegelasedki!) ei tea kahjuks inimorganismi biokeemiast, tema ainevahetusest, ainevahetuse põhisest toitumisest, seedimisest, toitainetest jne, ehk kuidas asjad keha sees käivad, mitte midagi sisulist. Teine võimalus on annetada see kolm tuhat või rohkemgi krooni mõnele heategevusüritusele või osta käimiskepid ja/või head väljasliikumise jalanõud ning alustuseks mõni korralik toitumisalane raamat — näiteks “Normaalne söömine”, julgen soovitada. Ja siis ikkagi arsti vahetada.

Ah et mõned kõhnuvad!

Olge enda vastu ausad — tuletage meelde, kui palju, millal ja mitu korda päevas te tegelikult sõite või sööte? Et hommikul suurt midagi, lõunale ei jõudnud või kui, siis sõite teadmata kalorite arvuga ja toitainete koostisega toitu. Ja õhtul — palju ja rikkalikult. Ja vahel õlut. Ja vastu ööd midagi head. Mida see keha siis arvama peab? Et kui süsivesikuid ja rasvu antakse eelkõige õhtul, aga vaja on eelkõige hommikul, siis järelikult tuleb varuda — ja rohkem. Ja kus on, sinna tuleb juurde. Loomulikult on ebatervislikke valikuid veel palju — kõike üles lugeda pole mõtet. Mis iganes kombinatsioon ebanormaalsest toitumisest ja haiglaslikult vähesest liikumisest see ka oli — see on või oligi rasvumise ja halva enesetunde põhjus.

Ja siis tuleb üks kitlis onu, ütleb, et söö ainult seda-seda-seda ja kolm korda päevas, ja seda ei tohi sellega süüa — ega neid valikuid palju ei jää, toit saab erilise tähelepanu osaliseks vast esimest korda elus. Ja kui tuhanded kroonid on makstud, siis teetegi vähemalt mõnda aega seda, mida tasuta info peale ei tee. Inimloomus? Loomulik ignorants? Soov uskuda, et olete eriline ja just teile tehti eriline menüü? Ju vist kõik kokku. Ja ometi on kogu vajalik ja adekvaatne info praktiliselt tasuta või väga odavalt saadaval.

--------------

Viited:

1. American Academy of Allergy: Position statements — Controversial techniques. Journal of Allergy and Clinical Immunology 67:333-338, 1980. Reaffirmed in 1984.
2. Chambers VV and others. A study of the reactions of human polymorphonuclear leukocytes to various antigens. Journal of Allergy 29:93-102, 1958.
3. Lieberman P and others. Controlled study of the cytotoxic food test. JAMA 231:728, 1974.
4. Benson TE, Arkins JA. Cytotoxic testing for food allergy: Evaluations of reproducibility and correlation. Journal of Allergy and Clinical Immunology 58:471-476, 1976.
5. Lehman CW. The leukocytic food allergy test: A study of its reliability and reproducibility. Effect of diet and sublingual food drops on this test. A double-blind study of sublingual provocative food testing: A study of its efficacy. Annals of Allergy 45:150-158, 1980.
6. New York Academy of Medicine Committee on Public Health. Statement on cytotoxic testing for food allergy (Bryan’s test). Bulletin of the New York Academy of Medicine 64:117-119, 1988.
7. Lessof MH and others. Food intolerance and food aversion. A joint report of the Royal College of Physicians and the British Nutrition Foundation. Journal of the Royal College of Physicians of London 18(2), April 1984.
8. Saywer CE, Adams AH. The cytotoxic leukocyte test. A position statement of the ACA Council on Nutrition. ACA Journal of Chiropractic 21(2):59-61, 1987.
9. Hecht A: Lab warns cow: Don’t drink your milk. FDA Consumer 19(6):31-32, 1985.
10. Bartola J: Cytotoxic test for allergies banned in state. Pennsylvania Medicine 88:30, Oct 1985.
11. Proposed notice: Medicare program; Exclusion from Medicare coverage of certain food allergy tests and treatments. Federal Register 48(162):37716-37718, 1983. 12. Cytotoxic testing for allergic diseases. FDA Compliance Policy Guide 7124.27, 3/19/85. 13. http://www.aetna.com/cpb/data/CPBA0038.html 14. “lapsesuu”, Postimees 17.08.2005 kommentaarides 15. Food allergy diagnostics: scientific and unproven procedures. Curr Opin Allergy Clin Immunol.2005. Review ja Unproven techniques in allergy diagnosis. J investig Allergol ClinImmunol. 2005

Kui keegi Eestis ka peale siin esitatu läbilugemist räägib valjul häälel, et varjatud toidutalumatuse testimine on igati tubli meetod millegi diagnoosimiseks, siis on Terviseleht nõus initsieerima kõigi rahvusvaheliste reeglite järgi kaasaegse, korraliku teaduspõhise topeltpimeda uuringu nende testide tegeliku sisu väljatoomiseks ning selle tulemustest ka teada andma.

Julgetel testimüüjatel palume endast teada anda aadressil terviseleht@terviseleht.ee. Nii et tublid testi-ärimehed ja sellega tegelevad arstionud/tädid, olete oma meetod-rahamasinaga kutsutud sisukatele, rahvusvaheliselt tunnustatud reeglite järgi tehtavatele pimekatsetestidele!

Tõsi — lootust on vähe, sest aura abil diagnoosijatest pole siiani oma 10 000 kroonile keegi järele tulnud. Vaid üks riigikogulane üritas oma olematute teadmistega vist muljet avaldada ja oma tuttavaid susserdajaid kriitika eest kaitsta. Ja veel: ka arstisilt rinnas ei anna kellelegi õigust kasutada ebaadekvaatseid, mittetõestatud tulemuslikkusega meetodeid ning nende põhjal patsiendile soovitusi anda! See elukutse vajab väga kõrget eetilist sisu ja seda ei tasuks lörtsida!

Kommentaarid, väljavõtte kohtu otsusest Washingtoni osariik versus Medical Service Center, Mark Lovendale ja teised, 1986 ning oma terviseäri rajamise retsepti leiate Terviselehest nr 8, 28.02.2006.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid