Lähenedes jõudsin veel kiruda, et helkur ei teeks ju halba.
Ei teagi, mis mind sundis mind peatuma, kuid seda tehes jäin väga rumalasse olukorda — kedagi ei olnudki. Järgmiste tööpäevadega sai tee selgemaks ja harjusin uue eluga. Reedeõhtune intsident oli täiesti meelest läinud. Saabus uus nädalalõpp. Reedel sadas vihma ja seetõttu sõitsin eriti ettevaatlikult.
Metsavaheteel silmasin kaht tüdrukut hääletamas. Umbes keskkooliealised, heledajuukselised kenad neiud, ilma kohta väga õhukeselt riides: ühel hele õlapaeltega pluus ja üleskääritud teksad, teisel tüdrukul aga suvekleit ja sandaalid näpus! Mõtlesin: miks noored neiud niimoodi metsa vahel hääletavad ja kuidas nad sellise ilmaga siia sattunud on?
Peatudes ei olnud aga kummastki tüdrukust jälgegi.
Meenus ka eelmine reede. Koju jõudes jutustasin juhtunust abikaasale, kes teadis rääkida, et paar aastat tagasi kadus samal maanteel kaks noort tüdrukut. Keegi ei teadvat siiani, mis neist sai.
Hiljem jõudis minu kõrvu legend, et tüdrukud ilmutavad end vihmastel reedeõhtutel puhta südametunnistusega inimestele.
