Kirjuta öist järjejuttu: “Kuidagi tuleb ju surra”

Kui otsid seda päevavalgel, sa seda ei leia. See jutt ilmub Naistekasse ainult öösiti. Vahel võib ta siiski vilkuda ka päeval... Kallis lugeja, sul on võimalus osaleda hingematvalt põneva kriminaalse järjejutu kirjutamises. Esimese osa leiad siitsamast.

Järgmise kirjutad sina, ja kui see osutub parimaks, kirjutavad teised kolmanda osa juba sinu osa järjeks.

Iga avaldatud osa autor saab auhinnaks ühe tuntud telesarja "Jalgpallurite naised" DVD!

Saada omakirjutatud teine osa aadressil [e-mail]. Võid kirjutada selle ka loo kommentaaridesse, sel juhul lisa oma meiliaadress.

Parima kolmanda osa jätkamiseks saavad samuti kõik võimaluse. Ja nii edasi kuni selleni, et “kuidagi tuleb ju surra”, ütles… See võiks juhtuda alles 11. osa lõpus, sest meil on jagada just 10 komplekti auhindu. Ah jaa, loomulikult võid osaleda iga uue peatüki kirjutamises, aga auhindu anname igaühele siiski vaid ühe korra.

Uus osa ilmub igal nädalal.

Ja öine järjejutt alaku!

“Kuidagi tuleb ju surra” I osa

Terves majas valitses lausa kõrvulukustav vaikus. Hingematvalt kaunis päikeseloojang kuldas tube teisel pool maja, kuid suur kõrge elutuba hakkas aegamööda hämarduma. Kirev pärsia vaip kaotas järjest oma värve ja paksud tumepunased kardinad tõmbusid mustaks. Mustama hakkas ka kaminasuu, mis tundus korraga näljane.

“Puudub veel, et kuuleksin järsku kolme koputust või trümoopeeglist libiseks läbi kellegi kuju,” pahandas Vilhelmiine endaga. Proua Vilhelmiine, nagu ta kõigil ennast kutsuda palus. Theodor oli hilja peale jäänud ja arusaamatu rahutus ei jätnud Vilhelmiinet enam maha.

Kell pidi olema juba üheksa ligi. “Kus ta siis jääb,” ütles Vilhelmiine valjusti ja ajas ennast sügavast tugitoolist püsti. Kangete jalgadega liikus ta üle oma kalli vaiba kamina ette, mille peal ilutses ligi kakskümmend fotot — tema ja Theodori noorusajast, nende kolmest lapsest ja laste peredest.

Vilhelmiine võttis ühe pildi kätte, mille peal Theodor talle õnnelikult vastu naeris. Õnnelikult? Pilkavalt, isegi mõnitavalt paljastas ta pildil oma hambaid. Vilhelmiine pani pildi kohkunult käest ja hakkas kõrgete kahe poolega uste poole minema. Korraga tundis ta läbi pehme suka, et talla all on midagi märga. “Pagana vanamees jälle kohvitassiga ringi jalutanud,” pahandas Vilhelmiine ja astus toast välja, kavatsedes tumerohelise villase õlasalli ümber võtta, valged madalad kingad jala otsa torgata ja läbi uhke hilissuvise ilu all lookas aia väravale jalutada.

Korraga kaikus läbi surmvaikse maja läbilõikav karjatus.

* * *