Päriselu õudusjutte: Surnud järv
Aeg-ajalt külastan Venemaal linna, kus kooliajal elasin. Väikese metsade vahel asuva linnakese aare on imeilus järv, mis algab viimaste majade tagant ja ulatub paari kilomeetri sügavusele metsa. Loomulikult olid kõik need kaunid kohad minu jaoks igapäevased ja harjumuspärased. Suplemas käisime aprillist oktoobrini, hommikul, õhtul ja öösel, päikese ja äikesega, ka kuuvalgel ning tähesäras näkki ujumas…
Ülemöödunud suvel vajusin sõbranna Jana poole sisse. Oli õhtu ja mina hirmsa palavusega kolm tundi teel loksunud. “Aga läheme vanasse supluskohta, küll tee peal räägime!” Öö oli valge, tee lai, ainult viimased paarkümmend meetrit lookles kitsuke rada kuuskede vahel. Jõudsime kohale. Jana ei tahtnudki ujuma minna, aga mina kippusin armsaks saanud järve. Ja siis tundsin midagi imelikku… Algul ei pannud justkui tähelegi, kuid siis tunne süvenes. Jaheduse ja värskuse asemel — mingi imelik leigus.
Tavaliselt ujusin järve keskele, aga nüüd tahtsin juba kümne meetri pärast tagasi pöörata. Ei olnud mõnus. Täielik vaikus, mitte tuuleõhkugi, puulehed rippusid raskes õhus. Kased nagu viirastused. Öö oli tumm ning justkui jõllitas mind juhmil pilgul. Ronisin veest välja. Vesi kalda ääres oli mustjasõline, ulpis mingit valget vahtu. Ja siis hakkas mul päriselt paha: minu kallis ja kodune järv oli korraga võõras ja surnud! Mind haaras seletamatu kabuhirm, mis kerkis iiveldusena kusagilt sisikonnast.
“Juba nii ruttu?” imestas Jana. “Nojah, ei olnud õiget tahtmist,” vastasin vapralt, et sõbrannat mitte üles keerata, sest muidu läheme mõlemad hirmust segaseks ja… Ei tahtnud selle peale mõeldagi. Püüdsin ennast kokku võtta. Tundsin kõige ihukarvadega, kuidas keegi meid metsa alt jälgib või jõllitab — keegi paljusilmne, uudishimulik, ebardlik, võõras. Mõtlesin miskipärast, et kui me teda märkama ei tee, ei tee temagi meile midagi. Ent kui oma hirmu näitame, kaovad piirid ja ta tormab meile kallale.
Püüdsin meeldivat vestlust jätkata, kuigi tahtnuks väga teada, kas temalgi kõhe on. Peale pausi alustasin vaikselt: “Jana, kuule…” — “Jah,” vastas ta vaikselt, “ma tunnen juba ammu midagi imelikku, aga peame edasi minema.” Teesklesime muretut jalutuskäiku, jälgides silmanurgast ümbrust ja koostasime endale kaitseekraane, kuldseid kupleid ja kõiki populaarse okultismi vahendeid, mis aga meelde tulid. Ainult mitte närvi minna, isegi mitte tempot tõsta…
Ongi teeots! Samasugune selge öö, selge taevas, sirged tuttavad männid. Küsisin: “Millal sa seda märkasid?” — “Järve ääres vist.” — “Mina ka.” Arutleda me selle üle enam ei tahtnud, justkui kartsime sellega kurja välja kutsuda.
Hiljem aga jalutasime täiesti rahulikult. Olen pärast seda mitmeid kordi öösiti sealsamas ujumas käinud, Jana samuti, ning kõik on olnud normaalne, nagu alati.
Irina Verina kommentaar
Võimalik, et kunagi ammu toimus järve ääres midagi halba — võibolla kuritegu. Veel on mälu ning ta on võimeline mälestusi mitte ainult säilitama, vaid ka edasi andma. Ehk siis kõike seda, mida vee lähedal olnud inimesed kunagi tundsid — nagu rõõmu ja vaimustust, nii ka viha, hirmu ja ärevust.
Seisev vesi hoiab kõike halba eriti kaua endas. Tuulise ja jaheda ilmaga kannab tuul veepinnale kogunenud auru ja niiske õhu ühes negatiivsete emotsioonidega minema. Kuuma ja tuuletu ilmaga veeaur koguneb ja hakkab läheduses viibivate inimeste psüühikale mõju avaldama. Päevasel ajab suudab päikesevalgus negatiivsusega veel kuidagi toime tulla, ent öösel vallandub see täie jõuga.
Tüdrukud käitusid täiesti õigesti, kui püüdsid negatiivset energiat neutraliseerida ega allunud selle mõjule. Kui nad oleksid paanikasse läinud, võinuks nad stressi mõjul depressiooni, ekseemi või astmasse haigestuda.
Ülejäänud õudusjutte saad lugeda ajakirja detsembrinumbrist