Hüpoksia ehk hapnikuvaegus
Hüpoksiat esilekutsuvaid põhjusi on mitmeid — need võivad olla seotud tulevase ema tervisliku seisundiga, aga ka mistahes ebakõlaga raseduse ja sünnituse ajal.
Emapoolsed riskifaktorid:
- häired südame-veresoonkonna töös (südamehäired, kõrge või madal vererõhk);
- toksikoosid;
- raseduse katkemise oht;
- aneemia;
- kroonilised bronhiaalhaigused;
- endokriinsed haigestumised (diabeet, kilpnäärme haigused);
- ema ja lapse veregruppide sobimatus või reesusfaktor;
- tulevase ema liigne noorus või vastupidi — soliidne iga,
- trankvilisaatorite või alkoholi tarvitamine;
- korratud eluviisid (harvad jalutuskäigud, vale toitumine, stress)
Raseduse ja sünnituse ajal võivad hüpoksia esile kutsuda:
- mitmikud, samuti enneaegne või ülekantud laps;
- paljuveesus;
- lapse arengu häired;
- nõrk sünnitustegevus;
- abivahendite kasutamine sünntusel (tangid);
- keisrilõige;
- valuvaigistid, narkoos;
- sünnitrauma.
Nagu selgub, saab mõnda hüpoksiat esilekutsuvat põhjust vältida. Ikka ja jälle tuleb meelde tuletada, et tulevane ema peab olema kõik üheksa kuud väga tähelepanelik nii enese kui lapse suhtes. Kui tekivad probleemid, tuleb viivitamatult arsti poole pöörduda.
Tagajärjed
Nagu juba öeldud, kannatab hapnikuvaeguse tõttu kõige enam lapse aju, selle tagajärjeks võib olla rida neurootilisi haigestumisi. Mida lühemaajalisem ning nõrgem oli kahjustus, seda väiksem kahju tervisele.
Hüpoksia ilmnemine ning mõju lapse ajule võib sõltuda kaasasündinud või elu ajal põetud haigustest (südamehäired, aneemia, adenoidid). Kahjuks isegi siis, kui hüpoksia üle elanud laps areneb esimese eluaasta jooksul normaalselt (hoiab pead, istub, seisab ja hakkab käima õigel ajal), võivad tal hiljem raskused tekkida (kõne aeglane areng, käitumisraskused, pidurdamatus, erutuvus, paigalpüsimatus, kehv tähelepanuvõime).
Ravi määratakse sõltuvalt hüpoksia tekitatud tagajärgedest.
Kui sünnitusel tekib äge hapnikupuudus, osutatakse lapsele abi — puhastatakse ta hingamisteed, stimuleeritakse loomulikku hingamist, vajadusel tehakse kunstlikku hingamist. Seejärel jälgib last neuropatoloog, kes määrab taastusravi — aju tööd parandavaid arstimeid, rahusteid, ravivõimlemise, massaazhi, füsioteraapia. Vanematel lastel võib vaja minna logopeedi ja psühholoogi abi.