Mul on mossitajatest kõ-ri-ni!
Miks küll kõik ümberringi virisevad, on rusutud olekuga, vihased ja ärritunud? Kas ei paista väljas päike ning kõrvu ei kosuta hoogne linnulaul? Iseenesest tundub tobe olla torssis olukorra pärast, mida hetkega paremuse suunas muuta ei saa. On ju mõttetu olla vihane asjade pärast, mida mul ei ole, selle asemel et olla rõõmus olemasoleva üle. Pessimist näeb ju alati, et klaas on pooltühi, mitte poolenisti täis.
Vaadake tänaval inimesi. Kui paljudel on näol naeratus? Vahel mulle tundub, et ainult lapsed ja noored oskavad veel elust rõõmu tunda ja nautida hetke reaalsust.
Elu libiseb mossitajatel lihtsalt käest. Tundub, et pool eestimaalastest tõuseb hommikul vasaku jalaga voodist, kuna juba tööle rutates on inimestel mornid näod peas. Kui võiks olla tänulik, et on töö, mis ootab. Kas pole nii?
Nojah, ei saa ju rõõmustada, kui raha on otsas, tööd pole, tervis kehv või isiklik elu lörri läinud. Aga mida annab juurde tujutsemine ja vaenulikkus kõige ümbritseva suhtes? Mitte midagi peale selle, et tõrjute endast eemale kõik, kes teist hoolivad ja teid armastavad.
Ma ei taha olla negatiivsuse edasikandja. Ausalt öeldes ma ei viitsi kellegi kurvale saatusele päevade kaupa kaasa tunda ega lohutajat mängida. Igaüks võiks ikka ise aru saada, kus jookseb nn mõistliku mossitamise piir, kuigi ka 24/7 rõõmsameelsust viitab mõnel juhul nõdrameelsusele.
Tuleb osata olla kurb, vihane, ärritunud, aga kui kõik negatiivne energia on välja lastud, võiks ju taas normaalseks tagasi muutuda. Aga ei saa, sest ühiskonnas on majanduslangus, inimeste elatustase langenud, stress kimbutamas ning keegi ei oska enam tunda rõõmu lihtsatest asjadest.
Minu kokkupuude virisejatega näitab, et neil jääb alati täiuslikust õnnest midagi puudu, mis meele mõruks teeb. Mina püüan sellistest permanentsetest mossitajatest võimalikult eemale hoida. Mina nendega ühes kambas olla ei taha. Las raiskavad oma elu tujutsemisele. Õnnelikuks eluks ei ole palju tarvis.
