Milleks mulle lastetusmaks?
Ma arvan, et ka sel juhul peab hakkama saama. Ainult et kas nii kokkuhoidlikult ehk teisisõnu vaeselt elades ka midagi peale söögi ja elu põhivajaduste rahuldamise veel endale ja lapsele lubada saaks, on ebatõenäoline.
Oletame, et kõik eelnev on tõsi. Mis te arvate, miks ma lapsesaamise mõttest loobunud olen? Just sellepärast, et ma soovin oma lapsele paremat tulevikku, mitte elu vaesuses. Ja pole mõtet arutleda teemal, miks ma nii vähe teenin, see reaalsust ei muuda.
Nüüd on tuldud välja ideega kehtestada lastetusmaks. See on ju õiglane, ütlevad ühed. Et miks mul peaks jääma rohkem raha iseenda vajadustele kui lastega peredel, kellest paljud peavadki selliste summadega toime tulema. Et kui on ühiskond, mille hüvesid ka lastetud kahtlemata tarbivad, siis olgem ikka solidaarsed, ja kellel last ei ole, maksku seda lastetusmaksu riigile teiste laste hüvanguks.
Kui poleks järeltulevat põlvkonda, poleks ühiskond jätkusuutlik, mõtlevad teised. Miks siis lastetud püüavad mööda hiilida vastutusest ja mitte luua lastega peret? Miks ühed peavad käituma täisväärtuslike ühiskonna liikmetena ja teised mitte?
Aga millises dokumendis on öeldud, kõigil peab laps olema ning milleks „karistada” lastetuid selle maksu näol, küsivad kolmandad vastu.
Mina olen igal juhul selle maksu vastu. See on ju täielik nonsens. Sest miks peab inimest maksustama millegi või kellegi eest, mida tal ei ole. On ju olemas näiteks maamaks maa omamise eest, nõukogude ajal oli automaks auto omamise eest.
Tegelikult polegi minu jaoks asi mitte niivõrd rahas, kuivõrd selle konkreetse maksu sisus. Lapse saamine või temast kas vabal tahtel või füüsilistel põhjustel loobumine on iga inimese niivõrd sügavalt isiklik ja intiimne teema, mille puhul jaguneb ühiskord jäigalt kahte kogukonda. Lastetud arvavad, et see on nende suhtes ebaõiglane. Paljud lastega pered aga toetavad mõtet, et kõik peavad ühiskonda võrdsel määral panustama.
Milleks ma pean oma raha kohustuslikus korras investeerima võõrastesse põngerjatesse, leiavad neljandad. Kui ma olen olnud kalkuleeriv ja välja arvestanud, et olemaolevate vahenditega ma enda ja lapse elu piisavalt elamisväärsena tagada ei suuda, siis kas pole just lapsesaamise plaanist hetkel loobumine vastutustundlik käitumine? Ma olen piisavalt palju näinud lapsi, kellest emad-isad ei hooli ja nüüd äkki peaksin mina neist lastetusmaksu makstes hoolima hakkama.
Ma hoolin enda veel sündimata lapsest niivõrd, et temast loobuda. Palun andestage mulle see ja ärge kehtestage lastetusmaksu.
