“See on vaid üks juhus, kuidas neljajalgsed sõbrad päästsid meie elu,” rääkisid sõbrannad Kaili ning Gerly. Kaili Mikk töötab väikeettevõttes lambavillaga täidetud patjade valmistajana, Gerly Kangur aga masseerijana Dorpat SPA-s.

Kodu ja töö vahet liikumiseks, mitmesuguste toimingute tegemiseks, sõprade ja tuttavate külastamiseks kõnnivad mõlemad naised jalgsi või sõidavad bussiga. Justkui turvamehed riigipead, saadavad neid pidevalt labradori retrii-ver tõugu juhtkoerad Jessi ja Dora.

“Ilma nendeta oleks meil kindlasti võimatu nii aktiivselt ja täisväärtuslikult igapäevaelus osaleda. Kui pimedaks jäin, polnud mul julgust mitte sugugi valget keppi kätte võtta. Koera saades aga olukord muutus, hakkasin tundma, et kõrval on nagu teine isik, kes mind pidevalt toetab ja saadab,” rääkis Kaili.
“Minu esimene juhtkoer, samuti nimega Dora, oli mulle truuks abiliseks kümme aastat, kuni vananemiseni. Et omasin juba juhtkoeraga suhtlemise ja toimetulemise kogemusi, sain uueks koeraks võrdlemisi kange iseloomuga Jessi. Temaga tuleb mõnigi-kord valu ja vatti näha, hakkama me aga saama. Igavust ei tarvitse teineteise seltsis aga kunagi tunda.”

Kui koer jääb vanaks ja enam ei tööta ehk jääb pensionile, siis on samamoodi kui kutsikapõlves kasvuperega: kui leidub heatahtlik ja koerast hooliv pere, kus koer saab rahulikku pensionipõlve pidada, siis sinna koer ka oma elulõpuni antakse.

Gerly nimetas oma Dorat heatujuliseks, kuid keevaliseks koeraks. “Pime mees, kellele seda piisavalt tugeva kehaga ja temperamentset koera pakuti, pidigi temast loobuma. Minu sõna aga Dora kuulab ja oskab mulle erinevates paikades turvaliselt teed juhatada.”
Koeri reeglina ei anta ühe peremehe käest teise kätte. Seda vaid juhul, kui koer tõesti ei sobi ja see selgub kokkuõppe käigus. Hiljem, kui kasutaja on juba koos koeraga oma käekirja loonud, ei ole võimalik peremeest vahetada.

Kuidas pimedad inimesed ja juhtkoerad omavahel kokku saavad?
“Millisest kutsikast võib üldse saada juhtkoer, selgitatakse spetsiaalse testi abil, milles näiteks vaadatakse koera reageerimist mürale. Tavaliselt kuni teise elukuuni on kutsikas oma ema juures. Siis läheb ta mõne loomaarmastaja inimese juurde kasvuperre, kus veedab muretu lapsepõlve ja saab ka teatud algõppe, näiteks käsule
“koht” allumist ning kõrvalkäimist. Seejärel algavad viiekuused treeningud Tartus asuvas sihtasutuses Juht- ja Abikoerte kool väljaõppinud treenerite juhendamisel. Koertele õpetatakse selgeks käsklused “vasakule”, “paremale”, kuidas ära tunda sõiduteel asuvat “sebrat”, pinki ja uksi, treppe jne.

Juhtkoerad peavad oskama otsesuunda tunda. Kui tuleb risttee või tänav, jäävad nad seisma ja ootavad käsklust, kuhu pimedad minna tahavad. Meie koeri ei treenita marsruudikoerteks, või kui kasutaja selleks eraldi soovi avaldab, siis treenitakse välja teatud marsruudid. Muidu treenitakse koerad otsesuunda pidama ja kasutaja ise otsustab, kuhu ja millal minna. Vaid ettenägematus ja ootamatus olukorras peab juhtkoer otsustama, kuidas oleks ohutum takistustest mööduda või kuidas lahendada ohtlik olukord. Aga suunda muuta ei tohi juhtkoer iseseisvalt, muidu kaotab pime inimene ju orientatsiooni. Koertel tuleb jälgida ka seda, et nende “hoolealused” kuhugi otsa ei jookse,” seletasid Kaili ja Gerly.

“Juhtkoer ei pea kandma suukorvi, sest tema tööülesannete hulka kuulub ka mahakukkunud asjade kätte ulatamine, näiteks võtmed, kindad või muu selline.”
Kaili ja Gerly on Juhtkoerte Kasutajate Ühingu juhatuse liikmed. Juhatusse kuulub kolm liiget ja kogu ühingusse 23 liiget. Lisaks üks toetajaliige. Nende sõnul ongi pimedad ametlikult mitte koerte peremehed või perenaised, vaid kasutajad.

“Sotsiaalministeerium võimaldab aastas pimedate käsutusse anda neli koera, millest igaüks maksab 96 000 krooni. Iga koera kohta peab olema koostatud ka eraldi projekt. Koera omanikuks on SA Juht- ja Abikoerte Kool, kes annab koerad pimedatele eluaegsele rendile. Kasutaja peab katma eluaegselt koerte söögi ja vaktsineerimise kulud, suuremate terviseprobleemide ravi rahastab aga Juht- ja Abikoerte Kool.”

Ehkki labradori retriiver tõugu juhtkoerad on iseenesest sõbralikud, ei maksa võõrastel inimestel nendele tähelepanu pöörata.
“Need koerad on väga temperamentsed ja mängulised. Naeratamine, silma tegemine, kõnetamine või maiustuse pakkumine viib nende tähelepanu kõrvale ja nad unustavad oma põhiülesande. Näiteks üks memm hakkas minu koerale pai tegema. Jessi hakkaski tädikesega suhtlema, kaotas kontrolli oma tegevuse üle, mille tulemusena mina kõhuli maha kukkusin,” jutustas Kaili Mikk.

Inimestele, kes pimedat ja tema koera nähes appi tahavad tõtata, selgitavad tüdrukud, et hea oleks, kui inimesed teaks, et minimaalne abi on parim, ehk abistage siis, kui abi küsitakse. Ja siis on hea, kui antakse vajalik info suunda täpsel määratledes, näiteks: minge otse, vasakule jne. Või kui küsitakse bussinumbreid. Ja kindlasti on palve mitte juhendada koeri, vaid ikka nende kasutajaid. Koer kuuletub vaid oma peremehele.

“Olen pidevalt mõelnud, milline meeletu vastutus on juhtkoertel. Imetlema panevad ka nende oskused ja võimed. Nii oskavad nad talvel lumehangede vahelt leida kohad, kus on võimalik teed ületada,” ütles Kaili.
Meie vestluse lõpetuseks jutustas ta ühe lõbusa ja hästi lõppenud loo.

“Hakkasin bussile minema. Mu juhtkoer Jessi sisenes bussi ja tema järel pani buss uksed kinni. Nii hakkaski koer sõitma. Kavatsesin juba helistada bussiparki, et koer lõpp-peatuses maha võetakse ja mulle toimetatakse. Õnneks sõitis buss aga siiski tagasi ja üliaktiivselt abivalmid kaasreisijad lausa tõmbasid mind bussi.”
Kaili Mikk ja Gerly Kangur teadsid veel öelda, et Juht- ja Abikoerte koolis plaanitakse hakata ette valmistama abikoeri ratastooliinimestele.