Mari

Koolikius tabas mindki: oli sügav vene aeg ja üks klassiõde oli eriti aktiivne selles suhtes. Iga päev leidis ta võimaluse kedagi kiusata, kuna olin vaikne ja omaette, siis olin hea saak talle. Sain peksa nii vaimselt kui ka füüsiliselt, ei kartnud ta mitte kedagi. Ei lugenud ka see, kui end kaitsta üritasin, ikkagi jätkus see pidevalt. Nüüd järele mõeldes võib aru saada, et tal endal olid kindlasti meeletud probleemid kodus ja püüdis neid teiste peal maandada...

On asju ja olukordi, mida saab unustada, aga igapäevast koolikiusu pole võimalik unustada. Lihtsalt pole! Loodan, et mu enda tütar sellega paremini toime tuleb kui mina omal ajal.

Kui peaksin selle kiusajaga kohtuma, ei teretaks ma teda, kindlasti mitte. Liiga sügav on haav hinges, mida ei ole võimalik unustada. Enda lapse suhtes astuks ma aga kindlasti vahele, kui peaks tekkima mingidki sellelaadsed probleemid. Minu pere ei astunud minu kaitseks kordagi välja ja see kindlasti polnud õige.

Triin

Mind on koolikiusamine palju puudutanud, kui ma Luunja Keskkoolis käisin! Mind narriti ja kiusati seal palju. Kõige rohkem mõnitasid ja kiusasid mind poisid. Ma käisin Luunja KK-s üheksa aastat ja selle ajaga kiusati päris palju. Minu nipp on see, et hoidke õpetajate ligi, olge kuskil, kus on õpetaja või käige koolis ringiga kiusajatest eemal.

Jalou

Mind kiusati koolis. Olime suhteliselt vaesed ning seepärast ei kandnud ma nii moekaid rõivaid, kui enamik klassikaaslasi. Ka oli minu teksapükste põlv lapitud. Pigem võis seda nimetada aplikatsiooniks, aga lapsesuu on julm ja seega tituleeriti mind kohe ebapopulaarseks.
Vastik oli, aga et ma ei lasknud ennast sellest heidutada, siis lõppes norimine päris kiiresti.

Järgmine periood tuli mõni aasta hiljem, kui mul ainsa tüdrukuna klassis olid lühikesed juuksed. Siis noriti ikka väga palju ja ma olin täiesti meeleheitel, sest lapsed seisid grupis ümber ja laulsid mingit tobedat laulukest. Kord, kui üritasin sellest ringist läbi minna, tipnes asi füüsilise vägivallaga. Üks tüdrukutest ei lasknud mind mööda ja kiskus juustest, seepeale rebisin ma tal peaaegu kõrva peast. Ma olin nii hirmus vihane. See oli ka üks väheseid kordi, kui ma nutsin. Üldiselt üritasin üle olla sellistest tegelastest. Läksin koju ja lugesin mõnda head raamatut.

Samas tean juhtumeid enda koolist, mis ei olnud nii leebed ja kestsid aastaid. Need on liiga hirmsad, et siis kommentaariumis kirjeldada.

Nii ja naa

Ühel just ülikoolist oma esimesele töökohale pääsenud meesõpetajal, paistis olevat mingi iseärnis suur viha kenade tütarlaste suhtes. Nii ta siis neid mõnitas, kuidas oskas. Neljakäpakil pisikese lapiga põranda küürimise käsk oli üks ta lemmikuid. Juurde kuulsime teksti, et naine ei peagi muud oskama kui neljakäpakil olemist ja põranda pesemist, lisaks mehele supi keetmist. Mul oli "au" olla üks ta väljavalitutest, aga ma keeldusin põrandat pesemast ja tulemuseks oli, et ta hindas kõiki mu tulemusi mitterahuldava hindega ja keeldus mind eksamile päästmast. Noh, pääsesin siis järeleksamile ja kuna tema võimuses ei olnud mind seal läbi kukutada, sain ka hea tulemuse.

Oma poega on kiusatud koolis algklassides, õpetaja suhtus asjasse täiesti ükskõikselt ja süüdistas mind üle reageerimises. Viisin poja puruks rebitud koolikoti ja vihikud isiklikult klassijuhatajale ja palusin uued hankida kooli rahadega. Siis läks sebimiseks, aga ega kiusaja ei lõpetanud kuni selle korrani, kui ma ta hämaras ise kinni võtsin, paar täit mööda kukalt andsin ja ähvardasin. Lõppes:) Ja ma olen naisterahavas:)

Mina ka

Ma ei ole mingi ülisuperhüper-energiline ning polnud seda ka koolis. Põhikoolis muutusin aegamööda veidi vaiksemaks ning keskendusin õppimisele. Kindlasti polnud ma erak, ent mul polnud ka mõtet kandideerida tiitlile "Kooli kõige popim/energilisem tüdruk". Ja mõningatele polnudki midagi rohkemat vaja. Oli klassis paar poissi, kes konkreetselt kiusasid mind ja oli ka paar paralleelklassi tüdrukut (ei tea, miks ma nendele ette jäin). Poistelt siis põhiliselt vaimne vägivald, aga üks poiss on koolist väljaspool olles ka näiteks minu selja taga välgumihkli põlema pannud (midagi kannatada ei saanud, aga ehmatus oli suur), ja üks kord koos sõpradega mind ja minu sõbrannat füüsiliselt takistanud ratastega edasi sõitmast. Meenub ka üks juhtum koolist, kui otsustati mingit "nalja" teha ja enne tunni algust pandi mulle natuke niiske tahvlilapp pähe, nii et kogu nägu oli kaetud. Need ei ole küll eriti räiged näited, aga mainitud poisi koolivälised tegevused viisid sinnamaani, et pikka aega ma ei julgenud tema koduümbrusest absoluutselt läbi minna.

Ma ei hakanud eriti vastu ning üritasin nii vähe kui võimalik koolikiusamisest välja teha, sest mõistsin, et see on mulle parim taktika. Ja kuigi minule suunatud vägivald pole olnud nii hirmus kui mitmetel teistel, on see siiski piisav, et eluks ajaks meelde jääks ning kui vaja, ei unusta ma iialgi rääkimast koolivägivalla ohtlikkusest.

Andres

Kõige piinlikum oli, kui kehalise riietusruumi ukse taga tõmmati püksid alla mõnede tüdrukute juuresolekul. Oli küll kaheksas klass juba, aga ikkagi megapiinlik oli.

Njaa

Mind kiusati 2. kuni 8. klassi lõpuni, ka õpetajate poolt. Rebiti vihikuid ja õpilaspäevik tunni ajal puruks, õpetaja oli see, kes mulle siis märkuse pani, et segan tundi. Lõigati katki kallid jalatsid (olime kogunud raha, et talvel oleks hea käia ja Inglise Kolledž on selline kool, kus kehvade riietega just kerge ei ole). Mõnitamisi oli ka õpetajate poolt, õpilased kutsusid rõvedate nimedega, keeldusid minuga koos kehalise tundides osalemast ja panid mu kotti oma asju ning väitsid õpetajale, et olen need varastanud. Sain siis märkusi ja pahandada klassi ees.

Nüüd, palju aastaid hiljem, on kõik valusalt meeles. Siiani on tahtmine neile kõigile teada ja tunda anda, mida ma kogema pidin, kuid paraku pean jääma lootma sellele, et halvad teod ise ringiga neile tagasi tulevad. Aga haavad ei taha kuidagi paraneda, mis siis, et tänaseks olen kena välimusega ja edukas ning ise lapsevanem. Vähemalt oma lapsed on energilised, lahtise peaga ja abivalmid. Olen neid õpetanud teisi, ka endast erinevaid inimesi, austama ja rääkinud, kui nõmedad on kiusajad. Koolis kiusamine võib jätta tõsised armid. Kuidas sellest välja tulla, ma ei tea. Olen vist kõiki meetodeid proovinud.

K

Mind ka kiusati koolis. Põhjus: ülekaaluline ("paks", "tünn" jne), aeglane ja viieline. Põhikooli lõpuni kestis klassivendade mõnitamine ja kiusamine (asjade viskamine, peitmine jms). Kord visati mind saiatükkidega. Füüsiliselt valus ei olnud, aga hing kisendas küll sees nutta. Veesõja ajal sain miskipärast mina ikka selle kõige suurema sahmaka. Veel mäletan, et kaheksandas klassis küsis üks klassivend mu käest, et kui ta mulle relva hangiks, kas ma siis laseks end maha. Tol hetkel oli tõesti kohati tunne, et võtaks pakkumise vastu. Miski ei aidanud - ignoreerimine, vastu hakkamine ega kaasa naermine. Tihti nutsin kodus õhtuti. Aga üle elasin selle jubeda aja, sest õpetajate ja klassiõdedega sain hästi läbi. Tulemuseks on kompleksid: tükk aega ei uskunud ma, et võin mõnele mehele meeldida Nüüd, kus olen täiskasvanu ja oma kaalu kontrolli alla saanud (kõhnaks mitte, aga normaalkaalu küll), leian ikkagi, et pole ilus ja väldin avalikku jooksmist, sest meeles on irvitavad klassivennad kehalise tundidest.
Meenutasin ühele klassivennale mu kiusamist kunagi. Ta tegi suured silmad ja küsis, et kas ma ei saanud aru, et see oli nali. Minu jaoks ei olnud see naljakas...

Olavsu

Mindki on kiusatud, terror kestis kogu põhikooli. Olid tänavad, mida mööda ei tohtinud käia, olid paigad, mille lähedusse ei tohtinud sattuda. Tuli vältida kõiki endavanuseid, olenemata soost. Põhjenduseks toodi, et ise olen kõiges süüdi, poleks mind, poleks probleemi. Seal, kus mind kõige rohkem kiusati, oli mu õppeedukus nullilähedane, ma ei tahtnud näha seda kooli, neid õpilasi ega õpetajaid. Neljandasse klassi sattusin enam-vähem normaalsesse keskkonda, pidevaid kisajaid polnud. Ametikoolis hakkas kõik uuesti peale, seal käisid normaalsed inimesed, aga mina olen ebanormaalne, invakoolist tulnud. Relvamaketist oli enese kehtestamisel abi...

Kui enesele internetiühenduse hankisin, julgesin esimest korda peale 14 aastast pausi kellegi omavanusega kontakti luua. Olin ise siis 22. Hot.ee jutukas, edasi tulid rate.ee ja muud kohad. Ja siis jällegi pidi tekima keegi tolvan, kes mu ära tundis ja pidi kõik ära rikkuma. Oh mis mõnu mul oli tema nimelist kolli Unrealtournamentis puruks lasta, see oli tõeliselt rahustav tegevus.

Egas midagi, kontod kinni ja katkestasin kõik suhted. Mul ei tohi sõpru olla. Ainult messengeri kontakt list näitab, et mul on olnud tuttavaid. Tänase päevani on uute tutvuste leidmine maruraske probleem. Karta on, et see polegi enam võimalik. Paari kuu pärast täitub 35. eluaasta, pool elu on elatud, pool elu on olude sunnil raisatud. Need, kes kooliajal kiusama on hakkanud, need kiusavad elu lõpuni. Nüüd nad siis jätkavad internetis oma "püha" üritust.

Maia

Mina küll kardan kooliaasta algust. Last kiusati ja eks ta ole tõesti teistest pisut erineva käitumisega. Ei teagi, mis saama hakkab. Muidu keskendusin ikka õppimisele, kuid nüüd ei tahagi talt seda enam nõuda, peaasi, et koolipäeva kuidagi üle elaks:( Kurb.