Vanemate arvates aga ei tule tänapäeva kool oma ülesannetega toime. Õpikud-töövihikud on liiga keerulised, lastele ei meeldi koolis, õpetajad on kiuslikud ja vanemate suhtes lugupidamatud. Raskuste tekkimisel pole koolilt abi loota, õpetajad ei mõista lapsi: sildistavad, saadavad kergekäeliselt tunnist välja ja ei vastuta grammigi, kui laps hakkama ei saa. Paljud algklasside lapsevanemad tunnistasid, et ei oska last aidata.

Näide ühe lapsevanema kirjast:

Mille pagana pärast peab küll lastele kõiksugu jama õpetama ja siis imestatakse, miks nad kooli minna ei taha. Poiss ei oska kodust tööd teha, mina aidata ei oska, õpetaja paneb kahe ja riidleb, et miks sa ei ole õppinud. No õppis küll, aga aru ei saanud. See närvidemäng ja vägikaikavedu kooliga, et kes siis peaks ikka lapsele asjad selgeks tegema, sööb närvid läbi. Ma olin mineva talv töötu, ei jaksanud poisile suuski osta, tuli teine koju, nägu nutetud. Õpetaja olla öelnud, et ma olen joodik ja asotsiaal. Pärast seda poiss puuduma hakkaski.

Teine noor isa kirjutab:

Meie haridus on täpselt sama, mis nõuka ajal. 11 aastat ajude väänamist ja lõpuks oled töötu ja kerjuste hulgas. See paberitükk, mida lõputunnistuseks nimetatakse, ei taga mingit garantiid normaalsele tulevikule. Kõike seda, mida kool õpetamata jätab, tuleb endal õppida. Põhirõhk koolis on kohustuslikel suusatundidel. Matemaatikat õpetab vene filoloog, inglise keele tunnid jäävad ära, sest pole õpetajat ja majandusjuhataja õpetab keemiat! Aga me saame kindlasti viie rikkama riigi hulka. Kannatlikku ootamist teilegi!

Katke kirjast vanemahüvitise teemal:

Suurema sissetulekuga inimestel on ka rohkem väljaminekuid, nt laenud, liisingud, järelmaksud, krediitkaardid, suure maja või kalli korteri maksud… hea ju öelda, et lapse kasvatamiseks pole rohkem vaja kui keskmine palk vms, aga emapalga üks eesmärkidest on naise endise elukvaliteedi võimalikult ligilähedane hoidmine — mida suurem sissetulek, seda rohkem (kindlaid) väljaminekuid ja see tähendab, et kui sissetulek kaob või väheneb oluliselt, siis muutub ka elu märgatavamalt. Mis omakorda tähendab, et lapse saamist lükatakse üha edasi jne, selleks ju emapalk üldse tehtigi, see pole kommi- või mähkmeraha, see on toetus emale, kes on nõus vähemalt 1,5 aastaks tööturust eemale jääma. Eesti riik peaks olema huvitatud, et ka haritud ja heal järjel naised sünnitaksid.

Näide teise noore ema kirjast:

Kui ma ei saa lapsele lasteaeda kohta, ei saa ma ju tööle minna. Mis kasu on mul lasteaia kohast Lasnamäel, kui ma ise elan Õismäel? Lastehoid alternatiivina on muidugi lapsesõbralikum, aga märksa kallim. Miks riik ei suurenda lastehoiutoetust, et soovijad saaksid lapsed hoidu viia, kui lasteaiakohti pole piisavalt? Kõige imelikum on minu meelest see, et asjad mida saaks kohe teha ja millest oleks nii palju kasu, jäävad ilma igasuguse tähelepanuta. Samas jageletakse ebaolulistel teemadel ja see jamps pälvib muidugi meedias ka tähelepanu. Miks keegi meid, emasid, kuulda ei võta?

________________

* Juuresolevad kirjad on pärit Euroopa vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Eesti võrgustiku korraldatud kirjade kampaaniast teemal "Mõtle ja räägi kaasa".

** Kirjade sisu on avaldatud muutmata kujul.