Ma ei mäleta täpselt, millest me kohtumisel rääkisime, ilmselt kõigest. Mina olin nagu mentaalne Pavlovi koer, kes nägi teda ülivõrdes “söödavalt” .
Temaga oli tore vestelda, tal oli sarkastiline huumor, millest isegi lugu pean ning ta jutt oli täis briljantseid väljendeid. Temast õhkus šarmantsust ja ta sai mind spontaanselt naerma. Tema tarka juttu kuulates ei suutnud ma millestki muust mõelda kui… ja nüüd naised, kaks sammu kaugemale, see mees on minu!
Ma ei leidnud temas ühtegi puudust, ainsaks mõtlemapanevaks asjaks olid need sada kilomeetrit meie vahel. Kuidas küll need ära lõigata?

Koju jõudes avasin oma tutvumiskonto. Seal oli paar uut kirja, kuid mina lugesin uuesti hoopis meie senist kirjavahetust. Sest

olin ju lõpp-peatuses, milleks siis enam…

Kuid kas ma ikka olin? Meid hoiab erinevates linnades kinni meie töö ja seda tänapäeval niisama ei jäeta. Ja mida tema üldse minust arvab — ma ju võisin tegelikult vaid oletada, et temal oli minuga samamoodi tore. Ehkki vastastikune sümpaatia oli sündinud.

Kuid need uued kirjad ei andnud siiski rahu. Vaatasin uuesti postkasti. Ühel saatjaist oli profiilinimeks Katrin.
Kas professori naine on oma mehe tegevusest teada saanud? — käis esimesena peast läbi.
Katrin?
Muigasin, et peab sel mehel alles haiglane fantaasi olema… Tegelikult uskusin, et see on siiski kellegi abikaasa, kes nuhib oma mehe tegemisi.

Selliseid naisi on palju, kes oma mehe arvutis või rahakotis nuhivad. Armukadedusel, põhjendatud või põhjuseta, on hirmust suured silmad ja tavaliselt ka midagi leitakse ning siis hakatakse detektiivi mängima. Mehedki teevad ju nii!

Avasin kirja ja seal seisis järgmine lause:

“Minusugusele sotsiaalsele erakule oled sa lotovõit”

Mida see siis veel peaks tähendama? Kellegi naine on otstanud, et mina olen tema mehe armuke ja on enda arust õigetele jälgedele jõudnud? No on ikka hulle!

Vaatasin kirjasaatjate nimekirja ja nägin, et Katrin oli hetkel portaalis ka reaalselt olemas. Uurisin ta profiili, kuid tema andmed ei paljastanud midagi erilist. Ametiks oli tal teenindaja, lapsi oli üks, silmad sinised ja eluviis sportlik. Pilti polnud ta lisanud.

Jätsin kirja sinnapaika, sest no mida sa sellise info põhjal ikka järeldada oskad?
Hetk hiljem saatis Katrin mulle uue kirja — ju nägi temagi, et ma liinil olen.

“Sa meeldid mulle, kas ma tohin su trajektoorile tulle…Katrin.”

Sel hetkel mul plahvatas — sa tuhat ja tuline, mulle lööb külge NAINE!

Seda poleks ma küll eales oodata osanud. Kuidas tuleb tal üldse pähe, et mina naistest huvitatud olen? Ma olen ju oma orientatsiooni üsna selgesõnaliselt ära märkinud ja seal pole vähimatki vihjet, et tahan samasoolisega voodit või midagi muud jagama hakata.
Ja üleüldse — mida ma siinkohal tundma peaksin? Ehk kuidagi eriti õnnelik olema, et kõlban ka naistele?

Ausalt öeldes oli see kummaline teadmine.

Kirjutasin Katrinile paarilauselise kirja, kus teatasin: "olgugi, et mehi võib mitmete faunaliigi esindajate nimedega nimetada, on nad siiski minu jaoks esmasel trajektooril. Ma ei tunne vähimaki tõmmet naiste suhtes."

Katrin üllatas mind aga uuesti. Nimelt kirjutas ta, kuidas temagi oli olnud abielus, muidugi mehega. Aga alles küpsemas eas julgenud endale tunnistada kiindumust samasooliste vastu.
“Naine on naisele hoopis teistmoodi hell kui mees, ta teab täpselt millal ja kuidas hellitada. Luba mul näidata, mis on naise armastus. Ma tean, et sa ei kahetse seda kogemust!"

Appi!

No on ikka maailm kirju. Peabki muidugi olema... Olgu voodivedrud neile kerged, aga mina ei pane neid laulma, vähemalt mitte koos naisega.
Teatasin talle lakooniliselt, et enne saab minust usklik kui et lesbiks muutun. Ja lihtsalt teadmiseks: usk on minust mõõtmatult kaugel.

Oh, milline päev. Puudus veel vaid see “seebika”-kombinatsioon a la et mu lemmik-mees on selle Katrini ex-mees. Ja meist saab lõpus üks suur tore pere...

Muigasin endamisi.

Telefon teatas sõnumist. See oli mu lemmik-mehelt!
“Täna sain ma teada, mis tunne on kui silmad särama löövad. Meil on siin järgmisel nädalavahetusel üks sündmus. Sooviksin sinna minna, seepärast küsingi - kas tuleksid mulle kaaslaseks. Sest me ju rääkisime, et võiksime teha midagi sellist, mida varem pole teinud.. Nüüd oleks see koht ja aeg - teha minuga midagi sellist, mida me varem teinud ei ole!”

Millal me selliseid jutte rääkisime? Noh, ilmselt olin ma hüpnoosis sel ajal, aga tühja temaga, loomulikult ütlen ma sulle jah, sada korda jah!
Samal sekundil saatsin silbi-pikkuse sms-i teele.

Järgneb...