Kas tõesti eestlase õnn peitub majas?
Meil Tartus on perekonnatuttav, kes müüs viis aastat tagasi oma ilusa kahetoalise korteri maha ja võttis maja ehituseks üle miljoni krooni pangalaenu. Naine olla nõudnud! Muidu ta ei ole mingi mees!
Oluline on mainida, et seesama naine on ise kodune. Kuigi ta otsib hetkel tööd ja pole sobivat leidnud, sest koristajaks ju kõlba. Nii on kõik rahalised kohustused langenud mehe õlgadele maja ostmisest alates!
Kui see neljakümneaastane perekonnatuttav meil viimati külas käis, palus ta mu emal ulatada talle klaasike mahla.
“Ma ise ei suuda enesele seda juba ammu valada, sest käed värisevad ja jõudu pole,” lisas ta ja selgitas veel, et käte värisemine tuleb stressist ja pidevast kartusest tööd kaotada. Kui nende perekonda peaks saabuma koondamisteade, siis on nende elul kriips peal. Majahinnad on viimase aasta jooksul drastiliselt langenud, töökoha kaotus läheks talle maksma mitte ainult maja, vaid lisaks veelgi raskemat võlakoormat.
Töökas ja kuldsete kätega mees on juba poolteist aastat rahustite peal ning kaotanud üle poole oma senisest kehakaalust. Sellest hoolimata käib tema naine uhke majaprouana ringi. Tahtmata näha, et tema abikaasa on võla ja töökoorma all praktiliselt koolemas.
Selliseid näiteid võiks tuua lõpmatuseni. Võrdeliselt Eestimaa põldudele kerkinud uusielamutega on siia riiki tekkinud pidevas kaotushirmus piinlevaid perekondi.
Milleks ometi?
* * *
Minul ei ole omale päriseks ostetud kodu. Ehkki me seda enesele lubada võiksime. Muidugi oleme me kaua sellisest oma kodust unistanud. Kuid elame siiani üüril: üüritud on nii maakodu kui ka Londonis asuv korter.
Tahtmine päris oma saada oli aga minulgi, ning sel suvel saime lõpuks vajaliku protsendi jagu raha kokku ning pank kinnitas, et nad on valmis meile majaostuks laenu eraldama. Ent ometi…
Veetsin suve pikalt Eestis ja nägin majavõlakoorma all vaevlevaid sõpru ja tuttavaid. Nägin, kuidas selle müstilise maja nimel elati peost suhu, muust rääkimata. Lisaks kõigega kaasnev alalõpmatu hirm töökoha kaotuse pärast.
Londonisse tagasi lennates mõtlesin, et mis häda pärast mul seda maja nii hirmsasti vaja on? Tundsin, et meie elul üüritud pinnal polnud tegelikult mitte midagi viga. Kuid laenu tagamiseks kogutud säästud on kõik alles ja varuks juhuks, kui peaks midagi pöördumatut või rasket juhtuma…
Ja kui kunagi majaostuks peaks minema, ju siis meil ongi maja. Kuid sellest ei tohi saada kinnisidee ja turvatingimus ajal, mil meie edaspidine elu ripub nelja seina nimel juuksekarva otsas ja sõltub võimuliitude otustest ning panga tingimustest.
Nõukogude-ajal kasvasid imeväikestest korteris üles terved põlvkonnad. Üks kuulus poetess maganud lapsena suisa kummutisahtlites koos oma õega… Miks nüüd ühtäkki häda ja kiirus on? Kas tõesti pole elu ilma majata enam elamist väärt?
* * *
Mind hämmastas viimati Eestis kuuldud Eesti Ekspressi raadioreklaam, mis kuulutas uskumatus hirmus, kuidas majanduskriisi tagajärjel on võimalik eestlasel maja osta ALLES keskeas. Tule taevas appi!
Igas arenenud ühiskonnas ongi normaalne, et inimene soetab endale maja
neljakümnendates — siis, kui ta on teinud karjääri ja jõudnud oma eluga kindlamasse punkti. Nende kahekümneste majaomanike pärast me ju praegu uppis olemegi!
Kuid tagasi selle värisevate kätega sõbra juurde: majaihaluses pantis see mees ilmselt enesele teadmata nii oma elu kui ka tervise? Kas ta üldse mäletab, millal ta viimati rahulikult magas? Millal viimati naeratas või millegi üle rõõmu tundis?
Aukus põskede ja punaste silmadega asutas ta end teele, et jõuda õhtuks koju, mis täna veel oli tema….
* * *
Öelge, kallid kaasmaalased, mis oleks sel noorel mehel viga olnud elada oma kahetoalises korteris ja nautida elu, mida ta veel haldas.
Maja ei ole mingi näitaja! Ja mis näitaja on see, kui me suudame maja võimalikult vara soetada?
Kõige tähtsam siin maailmas on meie sisemine rahu. Vaid sellel on tähendus — see on meie õnne alus!
