Miks minust kunagi koduperenaist ei saa?
Need tibid, kes sõidavad peika suure mersuga on kindlasti mingil ajahetkel teiste naiste silmis suuremad tegijad kui need, kes võtavad näiteks õppelaenu või kasvatavad üksikemana lapsi. Kõige selle keskel tahaksin aga mina hoopiski teada, millised naised tunduvad meestele atraktiivsemad? Kas need, kes ootavad neid päevast päeva kodus või need, kes käivad tööl?
Väidan, et hetkest, kui üks suhte pooltest jääb koduseks, kaob mehe ja naise suhtes tasakaal. Ükskõik kui ihaldusväärsena võib tunduda kodueperenaise staatus, on sel alati omad miinused. Näiteks see, et te võite oma mehest lihtsalt ilma jääda.
* * *
Kui nüüd päris aus olla, siis tekkis ka minul oma kahekümnendate alguses mõte, et vaid eduka mehe kõrval saab naine elada n-ö head elu. Kolisin 22-aastasena Londonisse ja sealse elu intensiivsus imes mu üsna kiiresti tühjaks. Sest kõik tundus võõras riigis raskema ja kaugemana kui kodusest vaatevinklist. Nii hakkasin ma ühel hetkel unistama kallimast, kes mu oma hoole alla võtaks.
Kuid mul oli sellesse maailma suurlinna kolides hoopis teine mõte. Kuna armastasin ajakirjanikuks olemist ülekõige maailmas, kolisin Londonisse mõttega lõpetada seal oma Tartu Ülikoolis alustatud lõputöö. Läks aga nii, et sain lõputöö asemel hoopiski tanu alla.
Meie esimesel abieluaastal proovisin ka mina kodukana ametit! Kuna meil ei ole veel lapsi, siis enamuse ajast lõin ma tegelikult lihtsalt aega surnuks. Oi, kuidas ma vihkasin esmaspäevi, mil abikaasa jälle kodust lahkus ja siis igal järgneval argipäeva hilisõhtul naasis. Ma ei olnud elus kunagi varem lihtsalt tööta kodus istunud ja seetõttu oli selline istumine ja sunnitud ootamine minu jaoks piinav.
Paar korda nädalas lõin end üles ja läksin abikaasale kontorisse ka vastu. No oli see vast loll tunne — oodata kontoris sekretäri juures meest nagu laps ema lasteaia aknal. Üsna kiiresti mõistsin, et me kõik oleme loodud ju millekski enamaks. Õhtusöögilauas küsis abikaasa tihti, mida ma päevad otsa teen. Ma ei mäletagi, mida mul neist päevist rääkida oli. Kuid mäletan, et olin justkui märkamatult koos prügikastiga välja viinud oma elust ka unistused, millest kantuna ma Londonisse üldse kolisin. Seda märkamata jätkasin oma jõudeelu…
Siis hakkasid abikaasalt tulema märkused, et ma talle tööle nii tihti ei helistaks või et ajagu tema kojutulekuni oma asju. Tema päevad olid pikad ja pingelised, õhtuti oli ta rampväsinud, aga mina energiast tulvil. Lõpuks oli lugupidamine minu vastu kadunud mitte ainult minu mehel, vaid ka mul endal.
Hetkest, mil abikaasa ütles: “Tahan, et mu naisel oleks karjäär ja huvid! Et me oleksime kaks võrdset partnerit!” sukeldusin ma töömerre. Ja ei kavatse sealt enam kunagi kuivale kaldale kõndida. Sest mehe märkust ei saa ma enesele enam teist korda lubada. Ei peaks saama ka mitte ükski teine endast lugupidav naine. (Loomulikult ei saa sellesse juttu kaasata lapsi, kes vajavad oma elu esimestel aastatel ülekõige ema).
Kokkuvõttes ei suutnud ma kodune olla rohkem kui täpselt kaks kuud. Selle lühikese aja jooksul sai mulle selgeks, et hetkest, mil naisel kaovad huvid oma enese karjääri vastu, muutub ta mehe jaoks igavaks. Vaadake kas või neid kuulsaid jalgpallurite naisi, kelle mehed hoolimata nende ilust ja kuulsusest pidevalt üle aisa löövad. Mees tahab enda kõrvale partnerit, kellel on isiklikud soovid ning kes võib tänu oma edule iga kell selja pöörata ja mehel lihtsalt käest libiseda. Naine, kes saab ise hakkama, on mehe jaoks üldjuhul huvitavam kui naine, kes abikaasat anuva kutsika pilguga alt üles vaatab.
Eestis käies hakkavad mulle tänavapildis kõige enam silma meie naiste pikad kunstküüned. Mujal maailmas nii palju kunstküüsi ei märka. Mõtlen tihti, kui palju kulutavad eestlannad oma küüntele aega? See on ka aeg, mis kulub ilusaks olemisele.
Tänu oma abikaasa tööle elame n-ö polomaailmas ja siin kohtab palju koduperenaisi. Tegelikult ei saa neid klassikalises mõistes kodukanadeks nimetadagi, sest nende majapidamistööd teevad ära teenijannad, kes neid isegi reisidel saadavad. Kuid need polomaailma naised on ilusad, sest nad veedavad oma üüratut aega ilusalongides. Samas ei pane nende mehed neid ega ilu enam tähele, sest meestel on sellises suhtes igav ja nad kurdavad küla peal, kuidas ei salli enam oma naisi, sest neil pole enam mingeid isiklikke ambitsioone.
Muidugi ei tähenda see ambitsioon mingit tippjuhi kohta. Mehe ohjes pidamiseks ja terve suhte hoidmiseks sobib ka lihtsam elukutse, ka müüja või ettekandja koht. Olgu kas või õpingud kõrgkoolis. Kuid peab olema miski, mis tekitab partneris tunde, et naine ei ole mehele mitte koormaks, vaid võimeline ka enese jalgel seisma ja hakkama saama.
* * *
Naine, ära muutu igavaks koduperenaiseks pelgalt sellepärast, et nii on mugav. Hoia oma suhte tervist sellega, et lased mehel enese üle uhkust tunda. Sina ju tunned uhkust tema tegevuse ja tööde üle!
Minu ema armastas öelda, et abikaasa tuleb leida vanaduseks. Et nooruses on meil sõpru ja armastust nagunii küllalt. Õige mees naise kõrvale on aga see, kes armastab meie hinge, mitte meie prinki tissipartiid.
Nõukogude ajal oli naine tihti perekonnapeaks, kellest jänkide naisõiguslased kirjutasid 1980-ndatel pikki jumaldavaid artikleid. Veerand sajandit tagasi ei suutnud ameeriklased mõista, kuidas suudab nõukogude naine kasvatada lapsi, kodus remonti teha, ise naelad seina lüüa, päeval tööl käia ja õhtul veel traktoriga kartuleid võtta. USA naisõiguslased arvasid toona, et Lääne naine jõuab Nõukogude naise tasemele alles kolmekümne aasta pärast. Neil oli meilt nii palju õppida!
Täna oskavad traktoriga kartuleid põllult võtta vähesed Eesti naised. Mina oskan ja seepärast ütlen teile kallid kaasmaalased — ärge laske kapitalismil „naela seina löömise“-annet meilt röövida! Töökas ja eneseteadlik naine on meestele hirmuäratavalt ihaldusväärne, ka pikas perspektiivis. Ilusaks olemises peitub palju vähem!
