Ma olen ilus, ka tselluliidiga!

LUSTI NURK: Kuigi ma olen viimase viie aasta jooksul kaalus kaotanud üle tosina kilogrammi ja teen iga päev oma figuuri nimel meeletut tööd, pole mu tselluliit kuhugi kadunu. Tõsi, see on nähtav vaid peegliga ja teatud nurga alt, kuid see pööras mu elu korralikult segi.

Ühel päeval märkas minu salajas hoitud muret mu abikaasa, kes avastas mu peegli ees end murelikult uurimas.

“See on kõikidel naistel. Isegi imepeenikestel modellidel. Ilmaasjata muretsed,” ütles ta napisõnaliselt ja pööras siis toauksel ringi.
“Kuidas nii?” olin ma jahmunud. Teistel ei pane seda ju tähelegi, aga oma enese juures muutub iga viga justkui maakera tähtsamaks probleemiks.

Ometi pani abikaasa lause mind esimest korda mõtlema ja silmi avama.
Hommikusöögilauas pärisin Adamilt (kes on töötanud moekunstnikuna ja organiseerinud moeetendusi nii New Yorgis kui Londonis) kas tõesti leidub tselluliiti ka kõhnadel naistel.
“See on vana trikk, et enne šõud lastakse modellide jalgadele ja tagumikule juukselakki, mis tõmbab naha trimmi ja näitab seda pildil veatult! Sest jah, tselluliit on tõesti kõigil naistel,” oli mees valusalt aus.

Ajakirjanikuna kajastan Londonis üsna sageli ka moeüritusi, nii hakkasin ma pärast eelnevat vestlus modellide jalgu takseerima.
“Ohsaa,” karjatasin ühel moeüritusel iseendale, “ja Adamil ongi õigus!” Uskumatu, kuid moeetenduste esireas nägin ma seda oma silmaga.

Staariüritusel jälgisin ma nüüd samasuguse haiglase huviga superstaare. Minu tselluliidihirm oli muutumas foobikas ja mängis ilmselt olulist rolli söömishäiretes, mis hakkasid mind vaevama kolm aastat tagasi. Haigestusin raskelt, kuid tselluliit oli mitte ainult mu keha küljes vaid klammerdunud ka ajju. Ma ei suutnud uskuda, et apelsininahk ilutseb ka näiteks Katy Perry, Kate Mossi ja Keira Knightley kintsudel ning tagumikul.

Ma tean, mis tunne onvaadata moeajakirjast ilusaid pilte ning seejärel tunda sügavat põlgust oma enese keha suhtes. Jah, ma vihkasin oma keha. Sest mu aju keeldus aksepteerimast enese n-ö normaalselt kuvandit. Jah, ma olin näinud oma silmaga, et ka staaridel on probleemsed kehad ning et ilma fototöötluseta ei kannataks neid ajakirja pannagi. Ent ma elasin endiselt ideaalsete kehade muinasjutumaailmas.

Ent siis muutus midagi… Muutus pärast seda, kui kaevusin raamatutesse ja uurisin apelsinikoorenahka lähemalt. Sain teada, et tselluliit on naise sisse kodeeritud, näiteks nagu rinnapiim, mis lihtsalt on ja nibudel nähtavaks saab isegi siis, kui sul sünnitusega veel mingit seost pole olnud. Tselluliidist ei vabane me seega kunagi, ehkk trenni tehes võime kõhnuda. Seega järgisin kunagi kuuldud mõttekatket: “tunnetage paratamatust, siis olete vabad!”

Ühel hetkel hoomasin, et näen enese ümber lihtsaid naisi, kes elavad oma igapäeva elu. Esimest korda elus hakkasin ma vaatama naisi enda ümber, reaalsuses mitte pildiajakirjas.

Lõpetuseks võin öelda, et sain oma hirmust ja kompleksist staaride jalgu vaadeldes lahti! Ehk saate teiegi! Sest olla selline nagu sa oled — see on õnn. Muide, tihti on meil — tavalistel naistel — reaalsuses palju rohkem ilu kui neil, kes pärast kümneid iluoppe ja fotošoppe pildiajakirjades poseerivad.