Ma ei tea kas põhjus on selles, et ma olen Eestist liialt kaua ära olnud, aga suhtumine minu riietuse suunas rabas mind. Sest isiklikult ei ole mul olnud veel hetke kus ma tunneksin, et ma olen vana või et miski mida ma kannan pole minu eas enam sünnis.

Võib-olla tuleb see vaba ja kompleksideta enesehinnang sellest, et Lääne meedias figureerivad kolme- nelja- ja viiekümneaastased naised pidevalt nooruslikes rõivastes. Ma ei ole kuulnud, et Lääne meedia võtaks sõna teemal, mis on kolmekümnesele naisele lubatud või mis mitte. Vaadake kasvõi meie aja staare nagu Victoria Beckham, Madonna, Gwyneth Paltrow jpt.

Lisaks sellele šoppab Lääne kaubamajades külg külje kõrval noor ja vana, ilma et keegi nende valikule viltu vaataks.

Kommentaarides lisas keegi veel, et minu vanuses naine peaks kandma põlveni seelikut ning kindlasti oma jalgu varjama. Mis siis, et ma olen 178 cm pikk ja kaalun 59 kg. Selle inimesele sõnul on just vanus see, mis saab mulle kolmekümneselt riietevalikul määravaks, ükskõik kui palju ma ka oma keha eest ei hoolitseks. Läänes on aga keha sinu uhkus, mida igaüks näitab nii palju kui ise tahab.

Kõige naljakam oli aga minu jaoks märkus minu juuste suunas kus keegi mainis, et 28-aastasel naisel peaks olema korralik soliidne poisipea nagu on näiteks meie presidendiproual.

* * *

Ohjah. Mis ma oskan siinkohal öelda. Eks ma ise olen ju end avalikku blogiruumi üles pannud ja pean olema ükskõik mis vastukajaks valmis. Teisalt aga näitavad need kommentaarid selgelt eestlaslikku suhtumist, mis on kohati muutunud minu jaoks nii võõraks ja kaugeks.

Mul on nii kahju meie kaunitest naistest, kes peavad vanades Vene aja stampides ikka veel hakkama saama. Kolmekümnele lähenev naine on meie ühiskonnas nagu piimapakk, millel on “parim enne” kuupäev mööda läinud, kui mujal maailmas nende naiste elu alles algab.
“Kakskümmend kaks, viimane taks!” pole Eestis ühiskonnas kaugeltki nali, hoopis kurb aga tõsi.

Miks ei tunne naised Eestis end nii enesekindlalt nagu välismaal? Kes kurat ütles, et neljakümneselt tuleb kanda põlveni kostüümi… kust tuleb ometi selline suhtumine teise inimese valikutesse ja miks küll armastab eestlane teise eestlase enesehinnangut uppi lüüa.

Eestlaslikest stampidest rääkides tooksin ma siinkohal veel välja Õhtulehe intervjuu kauni Inesega, kes rääkis hiljuti sellest, kuidas ta ei karda vanaks muutuda. Esiteks: milline kohatus rääkida noore naisega, kellel on ees perekonnaloomine ja elu ilusaimaid aastad — vanadusest! 
Teisalt näitab see intervjuu selgelt meie rahva Nõukogude aegseid komplekse ja mõtlemisviisi.

* * *

Kuigi ma ei ole suur Anu Saagimi fänn, pean ma ütlema et müts maha Bravuuritari ees tema julguse eest olla oma vanuses nooruslik. Käia riides moodsalt ja kanda pikki tagumikuni juukseid.

Siin Argentinas on muide Anu Saagimi suguseid viiekümnendates iludusi pea iga nurga peal, pikad juuksed tuules lehvimas. Eestis aga teeb selline soeng ja riietus inimesest staari. Saagim on justkui ainus, kes julgeb kanda liibuvaid pükse ja avarat dekolteed viiekümneselt.

Läänes näitab selline riietustiil mitte staari seisust vaid tervet iseloomu, mis pakatab armastusest iseenda vastu.

Eestis on aga nii — kuigi ma palusin sel suvel oma kuuekümnendates aastates emal kasvatada poisipea pisut pikemalt välja, lõikas juuksur tema valikut kuuldes need ikkagi lühikeseks. Sest nii on tema eas sobilik. Nüüd ei julge mu ema enam salongi minna, vaid ootab oma reisi Londonisse kus juuksur laseb tal teha seda mida ta hing parasjagu ihkab.

* * *

Minu eestlasliku vananemiskompleksi võttis ilmselt ära minu abikaasa ema, kes lõi oma 70. juubelil Mehhikos tantsu kõige lühemas seelikus. Tema kõrval teda jumaldav mees, kellega nad leidsid teineteise alles hilistes viiekümnendates.

Oma abikaasa ema vaadates ma mõistsin, et vanaks saada võib ka nooruslikult. Et vanaks olemise pärast ei peaks inimene end mahakantuna tundma, vaid võib teha seda, mida hing ihkab. Et ilusad riided ei ole mõeldud ainult noortele, vaid meil tüdrukutel on võimalik neid nautida kogu oma elu!

Et iga pole tegelikult mingi tegur, vaid kõik sõltub meie enesetundest! Ja kui juhtubki nii, et te peaksite jääma üksikuks — on Lääne ühiskonnas võimalik kohata elu armastust ükskõik missuguses eas. Mitte nii nagu on kahjuks tihti Eestis, kus kolmekümneaastase lastega naise elu on justkui läbi.