Edasi ma enam ei lugenud, sest see seiskoht tekitas minus piisava hulga vastikustunnet — justkui poleks meil, naistel lubatud vananeda.

Tõepoolest — milline häbematus, et meie rinnad vajuvad pärast laste imetamist aastate jooksul loomulikult alla või et mõni meist hoiab juuksed loomulikus toonis. Näiteks nagu mina. Kas loomulikult vananeva naise nägemine võib tõesti mehes tekitada pettumust?

Isiklikult ei ole ma veel üheski staaripeos pettunud sellepärast, et mulle jalutas seal vastu mõni kiilanev härra. Ma ju tegelikult tean, et Mälbergi eesmärk on oma artikliga lugejaid šokeerida ja üllatada. Tema väljaöeldus on peidus aga ka midagi enamat — meie, naised, näeme, kuidas mehed mõtlevad.

Ilus olemine on meie jaoks justkui ainus võimalus meeste silmis ellu jääda ja seepärast teeme me endast kõik võimaliku, et pidevalt selles nähtamatus võistluses püsida.

Olles kajastanud kümneid erinevaid filmiauhinnagaalasid nii Suurbritannias kui USA-s, tahaksin ma tegelikult Kalle Mälbergile südamele panna et ma annaksin endast kõik, et ühel neist üritustest näha longus rindadega naist. Mina arvasin, et loomulikud naised on filmigaaladelt kadumas nagu jääkarud maakeralt.

Enamus neist on saanud endale uue näo, mis meenutab toidukilet. Selles maailmas vajuvad rinnad mitte alla, vaid kõrguvad tavaliselt ülespoole. Nagu silikoonidele kohane.

Enamus staaripidusid Ameerikas on muutunud minu jaoks lausa vastikuks. Ma ei ole lihtsalt suuteline arendama vestlust inimesega, kelles pole järele jäänud kübetki ennast. Nii kurb on näha keskeas naist, kes on elus jõudnud nii kaugele, aga hoolimata oma saavutustest on tal meeletud kompleksid oma keha vastu.

Loomulikult on staare, kes näevad tavaelus välja fantastlised. Ometi pean ma mainima, et enamus USA avaliku elu tegelastest ja eelkõige naistest on end lasknud opereerida monstrumiks, mis võib kinolinal tunduda ehk ilus, aga mida on tegelikkuses naha hirmuäratav.

Filmitseremooniatel neid jälgides olen ma otsinud süüd naistest. Miks nad seda ometi endaga teevad? Et miks on viiekümneaastasel naisel tarvis õhupallisuuruseid rindu, kunstjuukseid või paistes huuli? Kas nad siis ometi ei vaata peeglisse…

Ja järsku, lugedes Mälbergi kriitilisi sõnu, hüppas minu pähe vastus nagu rohutirts eikusagilt. Naised kardavad loomulikult vananeda just Mälbergi taoliste meeste kommentaaride pärast. Justkui oleks lodevate rindade ja kartulikoorevärvijuustega naine mahakantud ja kole. Kas mehed üldse aimavad, mida nende pealiskaudsed sõnad tähendavad? Kui palju need meile naistele tegelikult hinge poevad?

Maailmas võimust võtnud ilukirurgia on paljuski just meeste süü. Kui meie ümber oleks rohkem mõistvaid abikaasasid kes armastaksid meid nii nagu me oleme ja ei jätaks meid pidevalt maha kahekümne aastaste pärast — oleksid naised palju julgemad.

Miks me blondeerime oma juukseid? Sest avalikkuses on levinud arvamus, et mehed eelistavad brünettidele heledapäised. Me usume sellesse ka siis kui meie juuksed on elutud nagu takud!
Miks me paneme kunsttisse? Sest lodevate rindadega naine võib tekitada mehes vastikustunde.

Need suured ütlejad mehed ise on aga nii tundlikud, et neile ei saa märkust teha isegi mitte nende hõreneva juuksejoone suunas ilma et see lause ei jääks neid elu lõpuni kummitama.

Loomulikkus on ilus. Seda tõestab kõige paremini selle talve mood. Moelavade juuksevärviks on just see Mälbergi poolt kritiseeritud kartulikoorevärv. Lõpuks ometi on moodi tulnud ka liivakellafiguur ja loomulike lopsakate rindadega naised. Paljud tänapäeva supermodellidest on muide mitme lapse emad.

Õnn ei peitu uues ninas, kulmusüstis või pringis pepus. Üdini õnnelik inimene on see, kes on enda kõrvale leidnud inimese, kes armastab meid sellisena nagu me oleme.