Mis siis, kui jõulud on hoopiski piin, mitte rõõm?
Jõuludega on nii, et kui sa oled õnnelik ja sinu elus on kõik enamvähem korras — on need ilusamad pühad aastas. Mitte miski siin maailmas ei paku mulle rohkem rõõmu kui minu Tartu kodu pereringis peetud talvepühad. Piparkoogilõhn, ema tehtud toidud ja soe tuba.
Kui su elus peaks aga sellel ajal olema miskit nihu, saab jõuludest tragöödia. Reaalsus tundub sellel ajal kümme korda keerulisem ja raskem kui ümberringi on ebareaalne hulk juttu rahust, armastusest, perekonnast ja muust.
Meie peres on sellel aastal vähe jõulutunnet. Ja kuigi süda igatseb ilusaid pühi, on raske ka kõige elementaarsemat korraldada kodus, kus ühes tubadest on surivoodi.
Sellises seisus muutuvad jõulud koormavaks ja kogu trall muudab olukorra veelgi jubedamaks. Kohati tundub mulle justkui oleksime me oma kurbuses üksi, sest ükskõik kus maailma otsas ma viimase kahe kuu jooksul pole ka olnud — vaatavad kõik meie murest justkui läbi ja ootavad üksmeelselt oma isiklikke rõõmsaid pühi ja kingipakke. Puhkust ja rahu koduseinte vahel, mida meie mured ei tohi rikkuda. Ilmselt oleksin ise samasugune, sest inimesel on kombeks end sedasi kaitsta — vältida emotsioone, mille muutumisele ta kaasa aiadata ei saa.
Kohutav, kuid on teada tõsiasi, et jõulud on enesetappude aeg. Kõikjal maailmas lahkutakse teispoolsusesse just sel ajal aastast ja läbi enese käe kõige enam. Sest äng, mida enamus aastast taltsutada suudetakse, muutub siis talumatuks.
Näha kogu seda tralli ja suurt õnne, käest kinni hoidvaid armastajapaare, kuulda laste kilkeid ja harrast muusikat — see kõik võib tõesti inimese meeleheitele viia. Just jõulude ajal tekitab üksindus ja kurbus meis paanikat. Siis, kui märkad, et koht sinu kõrval on tühi…
Kui paljud me oma üksiku kolleegi kohta teame? Kas olete küsinud, kus ja kelle seltsis ta pühi peab? Kas üldse peab?
Kui paljud meist mõtlevad vanuritele ja lastetutele või perekondadele, kes istuvad jõuluõhtul kütmata toas ja toiduta? Kas me tahame tegelikult teada, mis nende inimeste hinges sellel ajal toimub?
Kui paljud meist avavad jõulude ajal oma koduukse üksi jäänud või hätta sattunud sõbrale, tuttavale või sugulasele…
Neile teemadele olen viimastel nädalate palju mõelnud. Päris tõesed vastused leian ilmselt alles tulevikus — järgmisteVastuseid
Mina ei ole pühade ajal üksi, küll aga seisan ma vastamisi elu kõige
traagilisema osaga nagu surm. Kaotada inimest kaunil jõulu ajal tundub minu jaoks valgusaastate võrra raskem. Et ajal mil kogu maailm pidutseb ja on õnnelik, võib üks pere läbi elada tragöödiat.
Miks ma sellest kõigest kirjutan?
Sest ma soovin, et me võtaksime hetkekski maha aja ja mõtleksime kingipakkide asemel neile, kes on sellel ilusal ajal õnnetud. Sõnadesse pandamatu heategu võib peituda ka selles kui me kutsume jõulude ajal külla üksikuks jäänud inimese või teeme kingi lapsele, kellel emal pole selleks raha. Et jõulud on eelkõige teineteise mõistmise ja aitamise aeg.
