Rahvas vooris kohvikust sisse ja välja, käes kuumad joogid millel kõrgus vahukoorekuhi. Frappuccinod, šokolaadid, karamelli javad, jäätisekohvid ja muu. Kusjuures keskmine ameeriklane selles kohvikus meenutas mulle meie kuulsat Onu Sämmi.

Siinne paks polegi tegelikult nagu paks. Siinsed ülekaalulised meenutavad mulle mingit muud liiki, mitte inimesi. Mõnel neist on peenike kael ja 250 kilo suurune tagumik. Mõnel neist on haprad käed ja sale nägu, aga tema kõht ulatub üle tema põlvede. Kas seda võib teha hormoone täis topitud toit, mis muudab siinsed kodanikud mutantideks?

Pakse jänkisid on võimatu eestlasele kirjeldada, seda peab ise oma silmaga nägema. Keskmine eestlane tundub minule jänki kõrval nagu kriipsnukk!

Toidupoes kutsun ma kõike King Kong suuruseks ehk XXL. Võimatu on osta isegi koorepakki ilma, et see kaaluks liiter. Piimapakk kaalub üks gallon ehk neli liitrit, apelsinimahlapakk sama palju. Minul on näiteks raskusi kogu selle tavaari maha laadmisega kodus.

Ülikoolis selgitas õppejõud Aune Past ajakirjandusosakonna tudengitele natuke jänkide toitumiskultuuri. Et siinsete toidupakkide suurus tuleb sellest, et ameeriklased püüavad sellega säästa toidupoodi naasmist. Selle suurepärase idee iva on nimelt selles, et inimesel oleks võimalik toidupoes osta nädala või kuu saak. Nii säästab ta aega ja bensiini.

Tegelikkuses on aga minu meelest juhtunud nii, et suurte toidupakkide tõttu sööb keskmine ameeriklane kümme korda rohkem näiteks kui eestlane. Põlvekõrgust kartulikrõpsupakki ei saa juba naljalt tagasi kööki viia, vaid selle peab televiisori ees ära sööma. Suured pakid meelitavad rohkem tarbima!

Minagi olen end tabanud õgimas: oma lemmikut — kodujuustu — rohkem kui peaks. Kui Euroopas ostan ma seda karbi nädalas, siis siin söön ma kahe liitrises pakendis müüdavat kodujuustu pidevalt, küsides endalt “Millal see ometi otsa saab?”

Jänkide toitumiskulutuur on tegelikult jube ning nende ülekaalulisus hakkab lihtsalt südamele.

Eestlased näevad ameeriklaste kõrval välja nagu üks võimas tervisliku toitumise suguharu. Mitte ükski meie jõuluroog ei suuda üle trumbata kalorite kogust, mida siinsed inimesed enestele igapäevaselt sisse ajavad. Restorani toidumenüüdesse on siin ilmunud isegi kalorikogused iga roa kõrval — kas see peaks siinseid kodanikke hoiatama üle söömast!?!?

Eestlane elab külmas ja raiskab oma ülesöödud kalorid ringi rahmeldades nagunii ära. Meie inimesed käivad veel siiski ka paar sammu jala, kui siin on ühistransport justkui välja surnud või mõeldud ainult mehhiklastest töölisklassi jaoks.

Pealegi ka meie kõige rasvasem sealihapraad ei ole võrreldav seitsmekordse hamburgeriga, millest jänkid igapäevaselt elatuvad.

Meie, Ameerikas elanud, president võiks oma aastalõpukõnes eestlasele pai teha, sest just president Ilves teab, kui tervislikult eestlane muu maailmaga võrreldes elab.

Pühade ajal võib meie kodanik rahulikult endale head ja paremat lubada. Ja kui söömine tekitab hirmu, et uus aasta toob ka nii lisakilod, siis mõelge nende jänkide peale, ja sööge rahus!

Maitseküllast aastavahetust kõigile!