Kuidas ma kodust arveraamatut pidama hakkasin
Eelmise aasta alguses lubasin ma endale ja oma abikaasale, et pean terve aasta kodust arvepidamist. Hoian alles iga kuu pisima tšeki ning kalkuleerin kuu lõpus, mis on sisse tulnud, mis on välja läinud ja kui palju oleme me tegelikult säästnud.
Minu abikaasa, kes on muide minust kümme aastat vanem ja terve elu polot mänginud ja hobuseid pidanud, kergitas selle idee peale kulmu. Ka tema ei olnud kunagi oma rahaasjadel näpuga järge ajanud ning oli uudishimulik, millele me siis tegelikult igapäevaselt kulutame.
Ja kulutuste arvepidamise all ei pidanud ma silmas mitte ainult väljaminekuid hobustele, bensiinile ja toidule — vaid lubasin üles kirjutada absoluutselt kõik.
Esimestel nädalatel oli raske iga tšekki alles hoida ja küsida. Selle uue kombe sisse harjumisega ei läinud aga kaua, ning paari nädala pärast punnitasid meie mõlema rahakotid valgetest paberitest, mille ma siis igal nädalalõpul hoolikalt köögilaua nurgasahtlisse pistsin.
Alguses oli see arvepidamine Adami jaoks naljakas. Tema kui mehe jaoks oli mõistetav alles hoida suuremate kulutuste tšekid, aga mitte lugeda mitu kohvi me mõnes kohvikus jõime. Meil on muide aastaid olnud komme alustada hommikut mõnest kohvikust läbi lipsates nagu Starbucks või Costa, mis asuvad meie linna- ja maakodu lähedal. Muide üks take-away kohv Costa kohvikus maksab üle kahe naela. Sinna juurde saiake või snäkk, ja nii läheb meil tavaliselt kahe peale kokku pea kuus naela. Kui tallitüdruk meiega koos on, ostame tallegi kohvi ja saiakese ja arve ongi neli naela rohkem.
Kusjuures seda käiku kohvikusse ei pane justkui tähelegi — kiirelt sisse ja välja, siis autosse ja olemegi teel tööle, polo mängule või treeningule.
Minu lapsik arvepidamine tõi meie ellu tõelise muutuse. See, mis selgus kuu lõpus lõi rohkem pahviks minu 38-aastase edukast perekonnast pärit abikaasa kui Nõukogude Liidus sündinud minu.
Hommikustele ja lõunastele kohvikäikudele kulus meil kuus 280 naela ehk 326 eurot, mis tundus tagantjärele mõeldes täiesti absurdne number. Lõin kohviarveid kokku kolm korda, et mu silmad seda üldse usuksid. Veel suurem üllatus oli see aga minu abikaasa jaoks, kes arvas et kohvile kulub meil kuus ainult paarkümmend naela.
Hobutreileri ja džiibi bensiinikulud olid 1500 naela. See ei olnud taas üllatus minule vaid hoopis minu abikaasale, kes on seda sporti teinud kogu oma elu, teadmata, kui palju ta sellele tegelikult kulutab. Või et lisaks hobukuludele lisandub meeletu bensiinikulu. Tema jaoks oli uskumatu, millise summa kulutab ta igakuiselt hobuste transpordile ja autole.
Toidule kulus meie peres 440-500 naela. Lisaks tallimeeste palgad ning kulutused hobustele nagu nende toit, hambaarst, hobuserauad jne. Muide, ühe hobu rautamine maksab sama palju kui paar Christian Dior kingi. Kui meil hobuseid poleks, võiksin ma selle arvestuse järgi neid kingi endale lubada iga kuu tervelt 22 paari.
Hobustele minevad summad olid huvitavad eelkõige minu abikaasa jaoks. Polomängijad teenivad üsna utoopilisi summasid ühe mängu pealt ja ka poloponid müüvad meeletute summade eest. Aga kui vaadata, kui palju selle spordi peale tegelikult igapäevaselt kulub, tuleb välja, et sissetulekud katavad väljaminekud.
Nähes numbreid oma nina all, olime me võimelised oma elu koordineerima nii, et me säästaksime igapäevaselt rohkem. Mitte, et me loeksime penne vaid, et me ei kulutaks mõttetuid summasid mitte millelegi. Nagu näitkes just need hirmkallid hommikused kohvid. Ostsime hoopis uhke kohvimasina. Nüüd joome me head kohvi kodus.
Loomulikult pole kohvikus käimine meie peres keelatud, aga arutuid ja n-ö iseenesest mõistetavaid käike me enam ei tee.
* * *
Kodune arvepidamine on fantastiline ja kõige lihtsam võimalus kokku
hoida. Uskumatu, kui palju raha kulub tegelikult mõttetutele väljaminekutele. Millelegi, mida ei pane tavaelus tähelegi.
Lisaks kohvikule ja kodusele kohvile on mu abikaasal nüüd teisem suhtumine autosõitudesse: kui Adamil on valida kahe treeningmängu vahel, mis on mõlemad võrdselt heal tasemel, valib ta nüüd
lähema väljaku ja seega lühema distantsi. Oma igapäevaseid sõite teen nüüd hoopis sagedamini rongiga, hoides kokku nii muuhulgas ka parkimiskulusid.
Need kõik on pisiasjad, millele igapäevaelus ei mõtle. Kuid tulemustest ka. Eelmise nädala lõpul, vana aasta viimasel päeval, lõin ma kokku meie aasta eelarve ja olin südamest õnnelik: meie igakuised kulutused olid vähenenud kolmandiku võrra. Hobustele kulunud summad olid nende müügist ja polomängudest teenitud summadega ometi kord plussis. Bensiinile ja toidule kulunud summad 25 protsenti madalamad.
* * *
Adam oli minu arvepidamisest nii vaimustuses, et sel aastal sain jõulukingiks krokodillinahast kaantega Smythson märkmiku. Ning sel aastal võtan ma luubi alla meie igapäevased toidukorvi.
Neile, kes kahtlevad või sellist numbrite vahtimist arulagedaks peavad, soovin aga julget pealehakkamist. Sest kodune arvepidamine on suurepärane kool ja hea võimalus ka iseennast tundma õppida.
